Sass Henno: "Vastutus vägivalla ees on ainult vägivalla kasutajal"

Sass Henno jaoks on vägivallavastane võitlus vältimatu. Foto: Kalle Veesaar

25. november on kuulutatud rahvusvaheliseks naistevastase vägivalla lõpetamise päevaks. Tõsiasi on aga see, et ehkki nimetatud päev probleemile tähelepanu toob, on vägivalla vastu vaja olla iga päev oma tegudes. Pelgalt tahtmisest võidelda ei piisa, ent kuidas selleks teadmisi, ent veelgi enam – hingejõudu – leida, kõneleb kirjanik Sass Henno, kellele lähisuhtevägivalla vastu võitlemine on kujunenud vältimatuks.

Kuna oleme head tuttavad, on intervjuu sinavormis.

Sa pead natuke nagu geriljasõda vägivalla vastu. Kustkohast see sul pärit on? Mis sind selle võitluseni viinud on?

Mu elu on lähisuhtevägivallast korralikult läbi imbunud ja seda ammu varem, kui seda isegi mõista oskasin. Mu esimesi mälestusi paariaastasena lapsepõlvekodust on see, kuidas mu ema kutsus mind vaatama, kuidas isa talle esikus vastu lõugu oli andnud. Mäletan ema röökimas, et isa ajas lapse üles, ja isa karjumas, et ärgu karjugu, tema ei ajanud last üles. Pärast seda, kui ma kolmeaastaseks sain ja isa uue pere juurde kolis, jäin ma kahekesi emaga, kes oli füüsiliselt väga vägivaldne. Ma ei julgenud aastakümneid rääkida, et sain kodus lapsena peksa. Juustest sakutamine, selja tagant kuklasse löömine, pesumasina kummist voolikuga peksmine, lahtise käega vastu põske löömine, lõua üles tõstmine ja vastu suud löömine – see oli mu ema kasvatuslike karistuste arsenal. Ja kui nutsin, võttis ta mu sülle ja viis peegli ette ja ütles, et ma vaataks, kui kole ma olen, kui mu suu niimoodi allapoole kõver on. Hiljem, kui sain seitsmeaastaseks, kolis meie juurde elama üks tore alkohoolikust elektrik, onu Jaak. Mulle ta väga meeldis, aga iga kord, kui Jaak oma karskuselubadust murdis ja jõi, läks ema talle kallale, viskas vaiba köögipõrandale ja karjus, et kus on koera koht. Sageli pani ka söögi Jaagule põrandale. Mina viisin siis talle sinna oma mänguasju ja malelaua ja olin talle seltsiks, samastusin ka koeraga, sest mul oli tast nii kahju. Lahke südamega mees oli, kes viis mind palju kinno, viitsis muga palli mängida ja keda ema üritas ümber kasvatada nii nagu mind. Kunagi kui enne oma esimese poja sündi juba üle kolmekümneaastase mehena teraapiasse läksin, soovitas terapeut Kaia Kapsta-Forrester mul emaga rahu teha, et see pidi olema naisi mitte usaldavate meeste üks võtmekohti. Ma polnud siis emaga aastaid juba suhelnud. Terapeut soovitas kirjutada kirja ja öelda, mis mu vajadus oleks – mu vajadus oli, et ema ütleks, et ta poleks pidanud mind lapsena peksma. Ema vastas sellele kirjale, et see kõik on väljamõeldis ja midagi sellist pole juhtunud, et ta on mind heal juhul paar korda "pedagoogiliselt sakutanud". Ma arvan, et see eellugu on minu tegelik lugu, kust mu hoiakud pärit on. Mu lapsepõlve ainsad õnnelikud ajad on kas vanaemaga maal või isaga suvevaheajal Võrtsjärve ääres. Kodus tahtsin surra, soovisin, et mu ema sureks, või põgenesin reaalsusest salaja sahtlist raamatuid lugedes, kui laua taga õppimist teesklesin.