Juhtkiri: advendiaja eel

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Pühapäeval süttivad advendiküünlad ja pimedat talve hakkab valgustama visalt jõulude poole tüüriv advendiaeg. See koos endasse kätketud ootusega on mõneti toredam kui jõulupühad ise. On tasane kulgemine, järkjärguline saamine ja andmine – väikeste asjade aeg. Päevast päeva tormates unustame sageli iseenda, oma vajaduse rahu ja vaikuse järele. Sest inimene ei saa üksnes teha tööd, vaid peab vahel ka hinge tõmbama, usub ta siis hinge olemasolu või mitte.

Advendiajal küünalt süüdates on hea mõelda ka oma sugulastele, sõpradele, lihtsalt teretuttavatele. Kuidas neil läheb, kas neid saaks kuidagi aidata või toetada? Ehk piisab lihtsalt külaskäigust. See annab inimestele teadmise, et neist hoolitakse, neid pole unustatud.

Advendiajal on igati sobiv võtta eesmärgiks vähem viriseda. Pikad ja pimedad ööd ei pea tingimata piinavad ja masendavad olema, lumi ja lörts (või hoopis lumetus ja lörtsitus) ei ole ju loodud kellegi tuju lörtsima ning isegi poodide jõulukaunistused on nüüd ometi õigel ajal ja õiges kohas. Keskväljaku kuusk, isegi kui pole olnud mahti seda lähemalt kaeda, on juba platsil püsti ja näitab, et kraana jõud on mängu pandud, et inimeste tujunatukest ikka ülespoole tirida. Miks mitte leida kõiges selles midagi elevust tekitavat.

Tõsi on, et muretsemisest on vähe kasu, pigem on mõttekas keskenduda sellele, kuidas midagi paremaks ja helgemaks muuta. Kui mitte laiemalt, siis enda ja lähedaste jaoks. Ka sellisel ajal, kui ümberringi on palju hirmutavat, vihastavat ja nõutuks tegevat, võiks inimene katsuda mõelda positiivselt, teha kõigele vaatamata vähemasti natukeseks ajaks rahu enda ja maailmaga.

Maailma muutmine algavatki iseenda ja oma suhtumise muutmisest. Advendiajal on igati kohane mõtiskleda nii väikeste asjade tähtsuse ja tähenduse kui ka kõiksuslike teemade üle.

Advendiaeg lõppeb jõuludega, kui küünlad süüdatakse ka kuusel. On suur rõõm näha laste säravaid silmi, kuulda jõululaule, süüa jõulutoite. See kõik on nii olnud juba aastakümneid, aastasadu. See on meisse juurdunud, sügavalt sisse kasvanud.