Repliik: miks nägu?

Inna Grünfeldt. Foto: Ain Liiva

Raamatukaane kujundamine teose lavalises või ekraanitõlgenduses osalenud näitlejate fotodega muutus ühel hetkel moeasjaks. Oskar Lutsu «Kevade» kaanel toimetavad Arno ja Lible ehk Arno Liiver ja Kaljo Kiisk, «Suvi», «Sügis», «Talve» ja «Soo» on samuti filmitegelaste päralt.

Ega Tammsaaregi maha jää. «Tõde ja õigust» ehivad Linnateatri lavastuse peaosaliste portreed, filmikangelased vaatavad vastu nii «Kõrboja peremehe» kui ka «Elu ja armastuse», mis filmina vaid traagelniite pidi romaaniga seotud, kaanelt.

See võib olla hea turundusnipp, aga pole kummagi teose suhtes õiglane. Siduda kirjandustegelast lavanäoga on sisuliselt vildak, ükskõik kui suurepärase rolli, filmi või lavastusega on tegu. Sest sõnum on eksitav: on põhimõtteliselt vale otsida kaante vahelt lina- või lavateose ekvivalenti.

See semiootiline segapuder hakkab õnneks moest minema ning taas usaldatakse kunstnik kaanekujundust looma. Ent idee siduda erinevas žanris kunstiteosed kaunisse, kuid segase sõnumiga sõlme, on jõudnud ka linnaruumi.