Vaade: kadunud

Eva Samolberg. Foto: Ain Liiva

Tänavune sügis on olnud erakordselt ränk. Ei meenu eelnevatest aastatest, et igal nädalal otsiks politsei taga mõnd kadunud inimest. Õnnelikel juhtudel leitakse kadunu elu ja tervise juures: on siis olnud tegemist trotsliku teismelisega, mõne seiklejaga, kes liiga pikalt sõpradele külla jäänud, või eaka inimesega, kes meeltesegaduses eksinud. Rõõm inimese elusalt ja tervelt leidmise üle on alati suur. Ja siis on see teine pool, kus saabub nukker teade, et inimene on küll leitud, aga surnuna. Surmas pole põhjust kahtlustada kuritegu.

Sellised uudised löövad alati jalad alt, sest sageli on tegemist noorte täies elujõus inimestega. Miks nii? See on põhiline küsimus, mis jääb painama paljusid. Viimastel aastakümnetel on Eestis olnud suitsiidikordaja langustrendis, kuid on siiski Euroopa keskmisest märgatavalt kõrgem. Eesti on viimase seisuga Euroopas suitsiidide poolest kuuendal kohal.

Küll kutsutakse inimesi kampaania korras märkama lähedasi, helistama ja tundma huvi sõbra või pereliikme enesetunde vastu. Küll julgustatakse enesega kimpus olijaid võtma kõnet abiliinil, aga sageli on sellised soovitused vaid hüüdja hääl kõrbes. Mis meil siin Eestis väikesel maalapil küll viga on, et nii paljudele ühel hetkel näib, et enam edasi ei saa?

Kohe on saabumas jõulud. Need on eriti rõhutatult perekeskse olemise aeg. Aeg selleks, et üheskoos soojas toas jõululauda istuda ning kingipakke jagada. Aga kui ei ole peret, ei ole lapsi ega seda sooja tuba, mis ootaks? Siis võib see aeg aasta lõpus mõjuda eriti rusuvalt, üksildus eriti kibedalt.

Mõelgem siis lähenevatel jõuludel neile sugulastele või sõpradele, kelle rada kulgeb enamasti omapäi, ja kutsugem nad külla. Mõelgem isegi siis, kui muidu igapäevast suhtlust ei ole. Sest las politsei püüab kurjategijaid ja pätte, inimesed ei peaks ära kaduma.