/nginx/o/2021/04/13/13726015t1h29b8.jpg)
/nginx/o/2024/11/27/16511344t1hbaed.jpg)
Olen eluaeg olnud paras grafomaan. Nii olen kunagi olnud usin päevikupidaja, kirjutanud raamatuid lugedes välja meeldinud tsitaate ja luuletusi ning märkinud näiteks usinalt üles laste esimesi sõnu, jutte ja tegemisi. Loen kirjapandut hea meelega aeg-ajalt üle.
Kui algul oli mulle miskipärast oluline iga teemat eraldi vihikus pidada, siis viimastel aastatel on mu meetod teisenenud, pealtnäha vist kaootilisemaks. Ent hiljuti osalesin ühes ettevõtmises, kus iga päev natuke erineval teemal kirjutama pidin.
Avastasin lehti sirvides, et selline natuke segasevõitu klade, kus koos nii katsetamist ootavad retseptid, laste vahvad laused, nimekirjad, põngerjate kleebitud kleepsud ja joonistatu, soovid ja unistused, märkmed meeldinud filmide, muusikapalade ja raamatute kohta, mõtted, mis nõuavad lõpuni mõtlemist, argise elu kirjeldused ja ilmas toimuv, on tegelikult väga armas. Otsekui tavaliste päevade kollaaž, millesse süvenedes võib näha enda harjumuspärast elu hoopis teises valguses.