Juhtkiri: vaesus on varjatud nähtus

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Hiljutisest uuringust selgub, et 2023. aastal elas suhtelises vaesuses 20,2 protsenti ja absoluutses vaesuses 2,7 protsenti Eesti elanikkonnast. Kusjuures Lääne-Virumaa paistab maakondade võrdluses üks õnnetumaid: meist veel nukram on seis vaid Ida-Virumaal.

Võimalik, et Lääne-Virumaal pole kuigivõrd ettevõtteid-asutusi, kus suudetaks maksta kõrget palka, võibolla on ka leplikumad inimesed, kes kodupaigas elamise nimel on valmis rahulduma väiksema sissetulekuga. Ja ju siis siit pealinna tööle käijadki pole tipppalga saajad. Kui varem oli kuvand, et vaesus kummitab pigem Lõuna-Eestit, siis nüüd pitsitab idapoolsetes maakondades.

Eesti tuleb samast NSV Liidust, kust Läti, Leedu, aga ka näiteks Moldova või Kõrgõzstan. Kui võrrelda viimastega, siis meil läheb väga hästi, kui aga Ida-Euroopaga, kus kuni 1990-ndate alguseni valitses teatavasti samuti va sotsialismus, siis ...

Miks on Eestis tekkinud olukord, kus väga paljud on palgavaesed? Haridus on, töökoht on, aga sellele vaatamata puhub rahakotis enne palgapäeva vaid tuul. Ja vastupidi: haridust pole, kogemust pole, aga selle eest on palganumber kahekordne Eesti keskmine ja kõige suuremaks «mureks» on välja mõelda, kuhu sel korral puhkusereisile minna.

Kindlasti on üks suur probleem selles, et Eestis on balanss paigast ära majanduslikku lisaväärtust andvate töökohtade ja vahendusteenuste vahel. Nii mõnigi kaup ja teenus jõuavad Eestisse viie-kuue vahendaja kaudu, kellest igaüks oma kasumiosa lõikab.

Lisaks on Eesti avalik sektor liialt bürokratiseerunud. Milleks on näiteks Rakvere-suurusel linnal vaja lisaks linnapeale kolme abilinnapead? Pressiesindajat? Mis kasu sünnib neist linnaelanikule, kes kõik selle kaude kinni maksab?

Vaesus on üks varjatud asi. Keegi sellest hõiskama ei kipu. Linnapildis pole märgata, kui tühi kellegi kõht on, kui soe kellegi kodu. Statistika toob varjatud mured päevavalgele ja nii jõuavad need ka linna-, valla- ja riigivalitsuseni.