Nädala kaja: aitab küll vanemate süüdistamisest

Eva Samolberg. Foto: Ain Liiva

Aasta lõpp on tunnustuse jagamise aeg. Käepigistuse ja diplomi saavad tublid isetegijad, kollektiivid, osavad käsitöölised, vinged projektikirjutajad. Saavad needki, kes kogu aasta kõvasti sporti teinud ning heade tulemustega silma paistnud.

Tulihingelistel spordiinimestel on tänukõnedes või teistes avalikes pöördumistes alati kombeks õhutada kõiki sporti tegema, sest mis seal salata, ülekaaluliste hulk ühiskonnas kasvab, tervisenäitajad on juba noortel nigelad. Harjumused saavad alguse kodust, aga ma tegelikult ei usu, et vanemate pidev hurjutamine ja süütundele rõhumine pikas plaanis aitaks.

Elus hakkamasaamiseks ei piisa vaid sitketest musklitest. Muidugi on tore, kui inimene armastab joosta, aga täpselt sama tore on, kui ta ei armasta joosta. Ega hüpata. Ega mõnes rühmatreeningus kummimatilõhnalises ruumis higistada. Lisaks ülekaalumurele on meie noortel näiteks vähene ettevõtlushuvi. Ometi ei kiru ettevõtjad avalikkuses vanemaid, et kui te nüüd kohe oma firmat ei tee ja lihtsalt palgatööl tagumikku laiaks istute, ei jõua teie lapsed elus kuhugi.

Tegelikult võiks süütunde tekitamise asemel rääkida sellest, et vanemad võiks aidata lastel leida see oma ja õige tee. Õhtust õhtusse teleka vahtimine ja telefoni skrollimine ei ole õige, aga see ei tähenda, et ilmtingimata peaks sportima kukkuma. Saab minna näiteks teatrisse, kunstinäitusele, jalutuskäigule, spaasse, koos kokata, koos raamatuid lugeda. Kõige õnnetumad on inimesed, kellel puudub elus siht. Mitte need, kes ei armasta sporti teha.

Olen inimene, kes armastab plaane ja tegutsemist, igasugune moraalitsemine ja süütunde tekitamine mõjub aga pigem vastupidi ja tõukab palju kiidetud spordist veel kaugemale. Võin vabalt käia nädalas korra või kaks jõusaalis ja siis kuu aega või kauem mitte käia, sest mul on muud teha. Kui täiskoormusega töö kõrvale mahub korras kodu, paar armastatud hobi ja aeg perele, ongi juba piisavalt tehtud.

Peaksime õpetama oma lapsed elust rõõmu tundma ja elu kasutama. Kasutama meile antud aega nii, et see on tervislik, mõtestatud ja rõõmu pakkuv. Ja kui selleks rõõmuallikaks ei ole sport, siis on ka kõik täiesti hästi. Lastele on suurimaks eeskujuks tegusad ja elust rõõmu tundvad vanemad. Lastele ei jää meelde see, et emal on kuskil natuke pekki või isal väiksemad musklid kui naabrimehel. Küll aga jääb neile meelde, kui vanemad oskavad hinnata tervislikke eluviise, et neil on hobid, millega tegelda, ja töö, mida teha kirega.