Piparkoogimehike asub seiklema ehk Aeg rõõmustada rõõmu üle

«Piparkoogimehikese» lavastaja Eili Neuhaus peab lugu Piparkoogimehikese põhimõttest: ma ei ole löödud, kuni ma ei ole söödud. Foto: Inna Grünfeldt

Eili Neuhausi käe all saab Rakvere teatris lavaküpseks «Piparkoogimehike» – mänguline lugu, kus koos Piparkoogimehikesega seiklevad köögikapiasukad Hiir Ülbe Kutt, Vana Teepakk, Sool, Pipar ja Herr Kellakägu.

Praeguste laste vanemate põlvkond mäletab aastal 2009 Eesti Draamateatris Ivo Eensalu lavastatud «Piparkoogimehikest». Eili Neuhaus ütles, et on draamateatri «Piparkoogimehikest» küll tudengipõlves näinud, aga mäletab vaid seda, kui hästi Ita Ever Vana Teepakina laulis ning et Jüri Krjukovi Hiir Ülbe Kutt oli hästi naljakas ja meeldis lastele. «Läksin nende nimede pärast vaatama. Piparkoogimehikest ma üldse ei mäleta,» tunnistas ta. «Nüüd jõudis see lugu, kus köögiriiuli peal käib suur möll, mingeid keerdkäike pidi minuni tagasi.»

Neuhausi sõnul on lastelavastust hästi tore teha. «Pead võtma seda kui mängu kõige ehedamas mõttes. Olen see, kes mõtleb, et teater ongi mäng. Seal mängitakse päriselu. Mängida mulle meeldib,» lausus lavastaja.