Repliik: parkida ei või, sõitma peab

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Arvo Pärdi muusikamaja ehituse tõttu muutunud liikluskorralduse pärast olen sattunud autoga tänavatele, kuhu niisama naljalt ei jõua. Enamasti jalamehena mööda Rakveret sammujana oskan liiklust märgata pigem jalakäija seisukohalt. Seekord seiklesin autoga ning jõudsin Viru tänavale. Mäletasin, et see on kitsuke munakivisillutisega ajalooline tänavajupp. Et aga tegemist on nii sukapaelamõõtu tänavaga, ei olnud mul jalutades küll meelde jäänud.

Naljakalt lai on kõnnitee, kuhu kaks lapsevankrit mahuks muretult kõrvuti.

Kui tänav on tühi, on autoga ruumi sõita. Kui aga keegi kohalikest pargib või peatub, on lõviosa teest kinni ning sõita tuleb hoopiski kõnniteel. Milles siin loogika seisneb? Kas kõnnitee ei oleks võinud olla kitsam, et sõiduteele mahuks korraga kaks autot kõrvuti? Kõnniteele parkida ei tohi, aga seal sõitmine on siis justkui palju parem lahendus. Sattunuks ma sinna esimest korda talvel ja lumega, oleks minu hämmeldus olnud veelgi suurem.