/nginx/o/2024/12/04/16525187t1h8d0b.jpg)
Kuusemüüjatel on käed tööd täis ja jõulukuuskede tuppa toomise komme on eestlastele armas. Seda, mis 500 aastat või enam on kombena kindlalt püsinud, niisama lihtsalt rahva seest välja ei juuri. Looduskaitsjad võivad seista küll puude, põõsaste ja loomade eest, kuid selle peale, et jõulude ajal massiliselt okaspuid hukka saab, pole nad ilmselt veel tulnud. Või siis ei soovi tulla, sest eks tahavad nendegi lapsed pühade ajal klaaskuule kuuseokstele riputada.
Jõulupuu küll pudeneb ja nõuab sisse- ja väljavedamisel ning ehtimisel tööd, aga selleta pole enamiku inimeste silmis õiget pühademeeleolu. Millal eesti inimene üldse tööd on kartnud?!
Piparkooke võib samuti poest osta, vali milliseid tahad, aga ikka rassitakse köögis kuuma ahju ees. Sest see kuulub jõulutunde juurde. Kapsapurgi saab ka poeriiulilt napsata ja mõne minutiga kapsad pliidil soojaks lasta, aga enda hapendatud kapsad ja mitmetunnine õige jõulukapsa valmistamine käib väga paljudes kodudes jõulupeo juurde.
Võlu võib muidugi leida igasuguses rohelises tulukestega taimes. Pane siis kuusele jõulutuled või kummipuule valguskett külge, ühtmoodi kena näeb välja ja soojendab südant külmal ajal.
Siiski annab kuusk tuppa mõnusat hõngu. Ilusa ja terve puu maha raiumine ning üürikeseks ajaks tuppa tassimine tundub küll arutu, kuid elektriliini all kasvama läinud puukese elu finaal jõulupuuna on ju väga armas. Korteris ei olegi tarvis tervet puud, piisab okstest vaasis.
Kuuskede ehtimiselgi järgivad perekonnad traditsioone. Kellel on põlvest põlve pärandatud kuuseehted, kes aga jälgib trende ning ostab igaks aastaks uues värvigammas jõulukaunistused. Maitseasi. Üks on aga kindel: jõuluõhtul perega kuuse ümber olla ning kingipakke avada on kena komme, mis aitab hetkeks argimured kõrvale jätta.
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)