Kolumn: AISAJUTT ehk Riimi riimide kunstijutt

Raivo Riim. Foto: Ain Liiva

Igal lapsel kunst on hinges, rõõm ja lust, ei ole pinges, taevagi teeb punast värvi, vale värv ei aja närvi, kui kord saab täiskasvanuks, kinni vajub mõni uks, nüüd ta mõtleb, kardab-pelgab, ebakindlalt pöörab selga, enam ei saa olla vaba, uudistada oma naba. On see ehk paratamatus, kunsti enneaegne matus?

Mis kunst meile annab? – Ta täi(en)dab elu, kui sel puudub võlu – meid kõrgel’ kannab! Suur kunstnik oma hingepiinast ja kaoseviinast maailma vormib, mil nimeks ime, ja sel imel vahel polegi veel nime. Kui maailm oleks selge, kunsti poleks vaja; kunst meistrist kauem elab – üle oma aja: ars longa vita brevis est.

On inime nii ilma loodud, et lõuendile ikka maalib loodust, ehttäpselt, kui on võimalik, nii et tulemus võib olla jumalik; kõik lummas on, seletamatul sõnul, ja kunstnikust on saanud taidevõlur. Kas on ta omast ajast ees või hoopis meie jalgupidi lombivees? On kunstnik ilu-tõega ikka oma ajas, kuid teised täiuslikust taga, kaugel kajas.