«Polnud meie vahel mingeid arusaamatusi ...»
«Pean hakkama teile kirjutama, sest usk on täitsa kadunud. 13. septembril vormistasin «Viru» rätsepatöökojas tellimuse talvemantli õmblemiseks. Tähtaeg oli 30. oktoober. Esimene proov oli 3. oktoobril, teine kokkulepitud päeval ei toimunud, sest ei jõutud. Kui nii kaugel oldi, selgus, et mantel on eest kitsas (umbes 7 sm). Kõndisin veel kolm tühja korda. Mantel lubati 15. novembriks valmis teha. 14. novembri proovil oli ilmne, et mantlit järgmiseks päevaks valmis ei tehta. Lubasin minna teisipäeval, 19. novembril. Läksin. Kell 11.40 polnud juurdelõikajat kohal. Paluti tagasi tulla kell 17.» See on väljavõte toimetusele saadetud kirjast. Rätsepatöökoda pole ju ajalehe toimetusest kaugel. Kiri kaasa ja sinna. Rätsepatöökoja kontori naised, kuulnud loost, on nördinud. «Ta ei räägi meistri ega tehnoloogiga, ei kõnele sõnakestki meile, vaid kirjutab selle asemel lehe toimetusele. Niisuguste pretensioonidega tullakse kõigepealt ikka meie juurde.» Ajalehe toimetusele kirjutamist ei saa ju ära keelata, aga ... «Mul ei ole lihtsalt sõnu,» nendib meister. Juurdelõikaja kutsutakse kohale. «Jah, mantel on nüüd valmis, pressitud, ripub puul. Jah, juhtus küll nii, et tuli lasta laiemaks. Küsisin veel, kui olete nõus, teeme paar lisaproovi, et kõik ilusasti korda saaks. Polnud meie vahel mingeid arusaamatusi.» Mida öelda kokkuvõtteks? Kas pole tihti nii, et suu sisse oleme armastusväärsused ise, tagaselja tõrvame aga üksteist nii, et maa must.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)