Keeletammikus sirgub Mari Tarandi nimipuu

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Armastatud raadiotoimetaja Mari Tarand pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna ning istutas omanimelise tammepuu.
Armastatud raadiotoimetaja Mari Tarand pälvis sel aastal Wiedemanni keeleauhinna ning istutas omanimelise tammepuu. Foto: Meelis Meilbaum

Eile istutas sel aastal Wiedemanni keeleauhinna pälvinud Mari Tarand Väike-Maarja keeletammikusse juba 32. laureaaditamme.



“Ma olen lapsest peale kasvanud keskkonnas, kus on eesti keelt tähtsaks peetud,” ütles Mari Tarand oma tugeva keeletunde kohta.

Ja et elukutseks sai raadiotöö, mida keelt valdamata oli võimatu teha, pidi ta raadiokuulajatele puhta eesti keelega eeskujuks olema.

Keelepäeval astus teiste seas ettekandega üles auhinna kandidaat Heli Laanekask, kes arutles Ferdinand Johann Wiedemanni grammatika üle.

“Tema kasutas üks kolmat ja kaks kolmat, see oleks siis tähendanud 21 ja 22. Et kolmandat kümmet jooksis arvestus,” kirjeldas Laanekask Wiedemanni grammatika arvsõnu, mida meie praegusesse keelekasutusse siiski võetud pole.

Tänapäevasemas võtmes lähenes eesti keelele Väike-Maarja gümnaasiumi õpilane Kätlin Kaare, kes uuris, kui palju tema koolikaaslased kõnekäändudest teavad.

Kui enim tuntud ütlus oli “nupp nokib”, siis vähe teati väljendit “kits kärneriks”, mille puhul üks õpilane oli seletusena pakkunud variandi “parm presidendiks”.

Mari Tarand leidis, et kõige olulisem eesti keele tuleviku puhul ongi see, et eestlased ise peavad oma keelt tähtsaks pidama.

“Mitte hakkama juba lasteaias jõuluvanale ingliskeelseid luuletusi lugema ja ülikoolis inglise keeles õppima,” arvas tänavune laureaat.

“Kuigi ma olen suur raamatu austaja ja usun, et raamat jääb, näen ma vaimustusega, kuidas tehnoloogia annab võimaluse ka ekraanide pealt lugeda. Ükskõik, kust sa kirjandust loed, aga lugema peab,” rõhutas Tarand lugemise tähtsust.

Laureaadi tiitli üle on Mari Tarand mõistagi uhke, kuid see tekitab temas veidi aukartustki. “Muidugi olen liigutatud, kui siinsamas tammede hulgas on ka minu õpetajate tammed. Siin on Juhan Peegli, Huno Rätsepa, Eduard Leppiku ja Henn Saari tamm. Need on kõik inimesed, kellelt ma olen õppinud ja kellele ma olen tänu võlgu.”

Oma tamme istutades ei peljanud keeleauhinna pälvinu ka kätt mullaseks teha, patsutades mulda palja käsi.

“See lisab kindlasti sellele puule energiat,” innustas teda Väike-Maarja vallavanem Indrek Kesküla.

Mari Tarandile anti Wiedemanni keeleauhind keelevalgustusliku saatesarja “Keelekõrv” loomise ja toimetamise, raadiosaadete “Keeleminutid”, “Ex libris” ja “Om maid maailman tuhandit …” juhtimise, igierksate kultuurisidusate keelearutluste ning nõudliku, täpse ja mõjurohke keeletaju eest, Eesti keelemõtte talletamise eest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles