Juhtkiri: laadatunne südames

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Lõppenud nädalavahetus oli maakonna laadasõpradele maiuspala: laadad toimusid nii suuremates kaubanduskeskustes kui ka Rakvere spordikeskuses ja Pikal tänavalgi. Ajapikku on laadad muutunud kohaks, kuhu soodsa hinnaga kaupa noolima minna ei maksa, ometi ei lahtu rahva huvi nende kaubandusürituste vastu.

Leidub neid, kes arvavad, et laatadel pisut raha kulutada pole üldse mõttetu tegevus. Praegu on asjakohane rääkida jõululaatadest. Kui neid peetakse mõistlikult jupp aega enne jõule, minnakse sinna sageli jõulukinke otsima, sest jõulupaki sisu pole tihtilugu ammu enam juhuslik poekaup, vaid mõtte ja sõnumiga kingitus. Ka näiteks soojad sokid või kindad hangitakse hoopis meelsamini memmelt, kes need koduse lambi valgel kudunud on, aga mitte kaubanduskeskuse halastamatu päevavalguse käes seisvast korvist. Laadalised ütlevad ka, et laadal on toidukraam värske ning seda saab mekkida. Tõsi. Ja need pole kehvad argumendid.

Veel üks asi, mida mainimata jätta ei saa, on laadatunne. Mõnele pakub see suurt rõõmu ja rahuldust, teises tekitab pelgust ja põlgust, ent viimastel pole siis laadal vaja ju käiagi. Need, kes laadatunnet naudivad, sebivad innukalt inimeste vahel, peatuvad iga müügilaua ees, uurivad kaupa ja suhtlevad kaupmehega, maitsevad natuke siit ja pisut sealt, paluvad endale plastkaussi ehk suppigi valada, toetavad end plasttoolile, lasevad roal hea maitsta, vaatavad ringi ja õhkavad, et on alles hea päev. Ega kulutagi teinekord raha, kui selleks tarvidust pole. Kuid rõõm erilisest päevast jääb südamesse.

Samas on paljud perekonnad jõudnud arusaamale, et jõulukingitusi, liiati veel tühjast-tähjast koosnevaid jõulukingitusi, ei ole vaja teha. Lapsed on teine asi, aga äiade-ämmadega, täiskasvanud õdede-vendade ja muude kaimudega on kokku lepitud, et las need küünlajalad, aiapäkapikud, lõhnaküünlad ja muud tarbetud vidinad jääda ostmata. Jääb raha alles ja hulk närvirakke ka.