Repliik: võõras revolutsioon

Aivar Ojaperv. Foto: Ain Liiva

Nädalavahetuse välisuudis number üks oli kahtlemata seotud Süürias toimuvaga. On muidugi heameel tõdeda, et diktaator Bashar al-Assadi langemisega sai vastu nina ka putinistlik Venemaa, aga kelle poolt või vastu sealses podisevas katlas olla, seda küll öelda ei oska.

Parem oleks, kui Eesti riigina kohe üldse ei reageeriks, sest mitte ainult minul, vaid minu arvates tervel meie riigil puudub pädevus hinnata, kes seal kandis on «pahad» või «head». Jäägu see nende omavaheliseks asjaks.

Siinkohal tahan hoopis meelde tuletada üht üldlevinud arvamust ja õige pea kätte jõudvat kuupäeva. Nimelt on paljud poliitika analüütikud seisukohal, et niigi habras tasakaal Lähis-Idas läks lõplikult paigast ära 1979. aasta detsembri lõpus, kui Nõukogude Liit otsustas kõigepealt mõrvata Afganistani seadusliku riigipea ja siis oma väed sinna sisse viia.

Pärast seda pole maailm enam endine. See on kõige ehedam näide, mis juhtub, kui toppida oma nina võõrastesse asjadesse.