Piparkoogimehikesega jõulutunnet otsimas

Kapiriiulil toimetavad Piparkoogimehike (Märten Matsu) ja Hiir Ülbe Mutt (Tiina Mälberg). Foto: Kalev Lilleorg

Ühel mitte kuigi talvisel ennelõunal sättisime end koos poeg Hugoga teatrisse «Piparkoogimehikest» vaatama ning jõulutunnet otsima. Siginat-saginat täis koridorides saime imetleda üle Eesti saadetud piparkoogimehikesi, mille koondnimetajaks võiks olla, et fantaasial ei ole piire. Suured ja väikesed, paberist ja plastiliinist, üksi ja hulgakaupa, igaüks omamoodi eriline.

Seega oli mõnusasti teemasse sisse elatud ning aeg etendust nautida. Köögiriiulil elavate Pipra, Soola ja Vana Teepaki ning hääle kaotanud Herr Kellakäo ellu saabub ühel ööl Piparkoogimehike. Julge ja rõõmsana on temal alati igale olukorrale lahendus. Ning üheskoos leitakse Herr Kellakäo probleemile lahendus, isegi kui kogu tegevuse edukust ohustab Hiir Ülbe Mutt.

«Piparkoogimehike» paneb kaasa elama nii väikese kui ka suure teatrikülastaja, sest põnev lavakujundus ja hoogne muusika hoiavad lisaks vahvatele tegelastele vaataja tähelepanu. Lugu kõnetab igas vanuses vaatajat, sest kõneleb kõigile olulistest väärtustest: vaprusest, positiivsusest ja koostegemise jõust. Igaüks on isiksus ning erinevustega arvestamine teeb elu palju lihtsamaks.