Juhtkiri: heategu soojendab südant

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Heategu soojendab kahte südant: heategija ja selle oma, kellele head tehti. Südamlik inimene on aasta läbi ühtviisi empaatiline ja abivalmis, aga kuna jõulude eel asuvad paljud heategevusorganisatsioonid südamele koputama ning paluvad annetusi, tuleb heategude tegemine sel ajal rohkem meelde ja esile.

Ja miks siis mitte kord aastas lahkemalt annetada, miks mitte teha mõni tegu, mille peale ülejäänud aasta jooksul ise ei tulekski. Kui lapsed käivad aega veetmas hooldekodudes, sealsete asukatega juttu puhumas või lauamänge mängimas, võib kasu olla kahepoolne. Need lapsed, kel muidu ei ole krapsakat vanaema-vanaisa, võivad oma nii-öelda asendusvanavanema leida justnimelt mõnest hoolekandeasutusest.

Kuulata eaka inimese pajatusi, mõnd seikluslikku lugu või hoopiski õpetlikku arutlust on kogemus, mida noor inimene omaealistega suheldes ei saa.

Siiski ei tasu unustada, et jõuludeaegne heategu ei lunasta aasta läbi tehtud patte, tasub ikka aasta ringi olla hea ja lahke. Jõuluaegne heategu – tähendagu see kasvõi toidupanga kogumiskorvi läinud kommipakki – jäägu selliseks andmisrõõmuks, mida igaüks saab endale pakkuda vastavalt oma võimetele.

Paraku on tänapäevane maailm läinud nii kurjaks ja petturlikuks, et igasugustele suurtele annetuskampaaniatele vaadatakse kahtlustava pilguga. Kas abi ikka jõuab selle vajajateni või läheb osa kelmidele,

kes ei unusta annetusest ka endale paraja suurusega tükki haukamast? Ja neid kelme meil jagub. Igal tasandil.

See on kurb, kui petiste pärast enam abivajajatele ei annetata, mis siis, et südames head teha isegi tahetakse. See on kurb, kui kellegi ahnuse tõttu jääb headust maailmas üha vähemaks. Teisalt võiks ehk sellegipoolest olla optimistlik ja mõelda, et hoolimata kurjategijate ja petiste tegutsemisest ei ole headus kuhugi kadunud: annetatakse ikka, sest kunagi ei tea, millal endal tuleb abiootajana järjekorras seista. Saatusel on alati üllatusi varuks.