DNA-analüüs paljastas: Eesti loodusmuuseumi seenenäitusel olnud seen osutus kriitilises seisundis olevaks ohustatud liigiks

Fotol on Fechtneri kivipuravik (vasakul) koos saatana-kivipuravikuga. Viimase tunneb hõlpsasti ära jala roosa värvuse tõttu. Foto: Heli Tõugu-Hiiemäe

Eesti loodusmuuseumi õpetaja Tiina Vahtra leidis oma esimesel seeneretkel erakordse seene, mis tõestab, et seenenäitus pole lihtsalt põnev, vaid ka teaduslikult oluline. Vahtra korjas Keila lähedalt tammikust puraviku, mille loodusmuuseumi botaanik ja näituse konsultant Jana-Maria Habicht määras üliharuldaseks ja puuduliku andmestikuga kuld-kivipuravikuks (Butyriboletus appendiculatus).

Pärast põhjalikumat uurimist selgus, et tegemist on siiski Fechtneri kivipuravikuga, mis kuulub Eestis II kaitsekategooriasse ja on Eesti punase nimestiku järgi kriitilises seisundis.

Algselt kuld-kivipuravikuks määratud seen jõudis olla paar päeva väljas ka näitusel. Seejuures pakkus ta teravsilmsetele uudistajatele ka omajagu põnevust, kuna selle jalga oli närinud mõni pisiimetaja – seenel oli näha hambajälgi!

Peagi jäi loodusmuuseumi botaanikule Loore Ehrlichile silma, et seda liiki Tartu ülikooli (TÜ) seenekogus pole. TÜ mükoloog Irja Saar oli seenest väga huvitatud. Habicht viilutas, kuivatas ja pakendas seene ning saatis selle Tartusse, kus

mikroskoopilised uuringud ja DNA-analüüs paljastasid, mis liigiga on tegelikult tegemist.

Fechtneri kivipuravik on seen, mida võiks pidada looduse peidetud aardeks. Tema erakordsus ei seisne mitte ainult kaunis välimuses ja maitses, vaid ka harulduses. Rahvusvaheliselt on tema staatus samamoodi muret tekitav – Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) liigitab Fechtneri kivipuraviku äärmiselt ohustatud liikide hulka.

Fechtneri kivipuravik on klassikalise puraviku välimusega. Seenel on helehallikas kuni beež kübar, mis vananedes võib muutuda kergelt punakaks. Jalg on kuld- kuni sidrunkollase värvusega, allpool karmiinpunane ning sageli kaetud võrkmustriga, seeneliha värvub lõikel sinakaks. Kuid isegi kogenud seenemäärajatel on raske teda õigesti tuvastada, sest ta sarnaneb nii mõnegi kivipuraviku liigiga, nagu juba mainitud kuld-kivipuravikuga. Fechtneri kivipuraviku lõplikuks määramiseks on sageli vaja mik­roskoobi all uurida eoseid või teha DNA-analüüs.

Varem on seent leitud üksnes Saaremaalt ja Lääne-Eestist. Nüüd kliima soojenemisega näeme, kuidas pehmemat kliimat vajavad liigid liiguvad tasapisi järjest edasi sobivatele kasvukohtadele, neile on Lääne-Harjumaal juba üsna soodsad tingimused.