Kolumn: rahuaja paradoks

Mari Weber. Foto: Erakogu

Käes on jõuluaeg ehk rahuaeg. Kes sellel ajal endale ka päriselt rahu ja rahulikkust lubada saab? Minu oletus on, et eeskätt see osa elanikkonnast, kes ühiskonnale antud panuse ja kogutud tööstaaži armust kenasti rahulikult võtta võivad ja peavadki võtma. Kui just lastelastele kudumist vajavad sokid ei röövi unetunde. Ülejäänud ühiskonna oravaratas keerleb aga palju suuremal kiirusl kui tavaliselt, kinnistades aastast aastasse iroonilise paradoksi olemasolu rahuaja idees.

Minu jaoks on kontseptsioon rahuajast kui müüt ükssarvikust. Müstiline, kauge ja ilus, kuid täiesti kättesaamatu. Ükssarvikule saab pai teha ainult unes. Kuid teda imetleda – nii unes kui ka ilmsi – on siiski tore. Temasse päriselt uskumine oleks aga juba enda petmine.

Mis siis on need elemendid, mis aasta viimase kuu nõnda kiireks teevad? Aasta lõpp, otsade kokku tõmbamine, projektide lõpetamine, sisemine või väline surve enne jõulupuhkusele minekut rohkem tööd ette ära teha? Lastevanemad teavad, et sel perioodil toimub ka koolides ja lasteaedades pingeline tegevus. Ühelt poolt poolaastahinnete väljapanekust tingitud lisakoormus, teisalt pidude ja ürituste ettevalmistus.