Nädala kaja: virinavabad jõulud

Eva Samolberg. Foto: Ain Liiva

Jõulude aega on läbi aja saatnud pidev virisemine selle üle, et pühadega kaasnevad suured kulutused ja jaanuariks on raha otsas. Selline virin stiilis oh-mis-see-kõik-maksab on muutunud juba nii harjumuspäraseks, et esimest korda hakkasin sellele sügavalt mõtlema tänavustel jõuludel. Et tõepoolest – mis see kõik siis maksab?

Aga mis asi? Kas ei ole iga inimese enda otsustada, kui palju ta kulutab jõulukinkidele, kui rikkalikult katab jõululaua ja kas igal aastal peavad ikka olema viimast trendi järgivad kuuseehted või sobivad ka need, mida mullu ja tunamullu kasutada sai? Kui nii mõelda, ei maksa jõulud mitte sugugi rohkem kui iga teine püha, mida pere keskis tähistada.

Kingitustega ei pea ju lolliks minema, täiskasvanud ei peaks teineteisele üldse kingitusi tegemagi, kui kinkimise nimel tuleb hiljem nädalaid keedutatart süüa või kiirlaenu tagasi maksta. Lastega saab aga täpselt nii kasinalt läbi, nagu me täiskasvanutena ise olukorra kujundame: laps tunneb ühtviisi rõõmu nii 15-eurosest kui ka 150-eurosest kingitusest.

Ma parem ei hakka siin kirjutama, et soodne on ka ise kingitusi meisterdada, sest olgem ausad, keegi ei taha saada neid ise voolitud küünlatopse või ise heegeldatud pajakindaid. Muidugi, erandiks on, kui kingitusel on eriline sentimentaalne väärtus. Näiteks heegeldas pajakindad 99-aastane memm lapselapsele või siis voolis küünlatopsi 5-aastane laps, kes ise sellest tegevusest siiralt rõõmu tundis. Igal muul juhul võiks esemelisest kingitusest üldse loobuda ja kinkida hea sõna, kallistuse või pühendada armsale inimesele lihtsalt aega.

Need jõulud võiks teistmoodi olla. Ilma virinata, et issand jumal, mis kõik maksab. Ei maksa midagi, kui ei osta. Jaanuari alguses on raha pangakontol täpselt sama palju alles kui tavapäraselt, kui jätta «kohustuslikud» mõttetud vidinad poodi ja riputada kuusele needsamad punased kuuseehted, mis kodus olemas, olgu pealegi, et trendikas on tänavu kasutada rohelisi.