Repliik: kõige ilusama jõulupuu kiituseks

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Lasteluuletus ütleb, et kõige ilusam jõulupuu linna ei tule ning tema koduks on vaikne ja lumine laas. Tõtt-öelda, ehkki mõistes luuletuse sisu, olen lapsest saati mõelnud igal aastal, et kuidas sellele vaatamata see kõige ilusam jõulupuu ikkagi meie tuppa sattus ...

Ka tänavune aasta ei erine selles suhtes eelmistest. Nädalal algul koju saabunud puu tekitab mus samasugust elevust kui lasteski. Veel enne kui ta pakkimisvõrgust lahti päästsime ja tuppa aukohale paika seadsime, käisime hilisõhtulgi puuoksi paitamas ja kuuselõhna nuusutamas. Ja milline lõhn! Kui silmad kinni panna ja nina okasterägastikku suruda, tundub, nagu seisaksid keset vaikset metsa. Mind hämmastab igal aastal, mismoodi see armas ja tuttav lõhn aasta jooksul meelest võib minna. Võibolla on see mingisugune võluvärk.

Siis on peagi kord ehetekarbi käes, kust kuuseokstele riputada kaunistused, millel igaühel oma jõululugu kaasas. Ja siis ongi täpselt nagu luuletuses, et õhtu süütab kuuseokstel tähtede tuled.