Kommentaar: kliima ei tohi jääda poliitiliste kempluste mängumaaks

Tiit Maran. Foto: Madis Veltman

Sugugi mitte palju aega tagasi oli kliimamuutus nähtus, millest rääkisid vaid teadlased ja keskkonnaasjatundjad. Umbes nullindatel muutus see marginaalsena tundunud küsimus millekski, mille üle arutlesid inimesed kohvikutes ja jutunurkades ning mis tungis otsapidi poliitikute töömaile.

Nüüd, pea 20 aastat hiljem, on küsimus sellest, kuidas kliima soojenemist vähegi tagasi hoida ning samal ajal sellega kohaneda, muutunud valitsuste ja parlamentide jaoks üheks kesksemaks. See on igati mõistetav, sest peame kiiresti kokku leppima, kuidas oma olme kujundada ümber selliseks, et elu maakeral ja Eestis ei muutuks ääretult keeruliseks, kui mitte päris võimatuks. Midagi pole teha – ees ootab nii suur muutus, et ühel hetkel peab kasvukeskne maailm paratamatult aru saama, et vanaviisi edasi ei saa. Tõsi, see sõnum on raskesti seeditav paljudele väljakujunenud arusaamadega inimestele.

Umbes kaks kümnendit tagasi lugesin ma üliõpilastele loengukursust looduskaitsebioloogiast, sisult oli tegu inimese ja keskkonna suhete aluste kursusega, kus põimusid ökoloogia, keskkonnaökoloogia, majandus, antropoloogia, ajalugu, psühholoogia, poliitikateadus ja sotsioloogia. Puudutasin ka kliimat, tollal uudset teemat. Kui riigikogu suures saalis esitati hiljutise kliimadebati ajal kindla suunitlusega seisukohti ja küsimusi, siis tekitas see minus kerge déjà-vu tunde.