Vaade: rohke viina viga

Aivar Ojaperv. Foto: Ain Liiva

Kui neljapäeval järjekordselt pikaks ajaks, sedapuhku siis 16 aastaks, vangi mõistetud Jevgeni Laugal teile tänaval vastu tuleks, siis ei kahtlustaks te temas mitte mingil juhul retsidivisti, võin teile kinnitada. Tätoveeritud käed pole tänapäeval enam mingi näitaja ja juhul, kui te Laugaliga juttu puhuma satuks, peaks te teda lausa meeldivaks inimeseks. Muidugi tingimusel, et ta kaine on.

Jevgeni Laugali tegudest ja karistustest on Virumaa Teatajas juba varem juttu olnud. Ta on kinni istunud tapmise ja vägistamise eest ning vanglaametniku ähvardamine, korteri süütamine ja sõiduki purjuspäi juhtimine tunduvad kahe esimese taustal vaid väikesed vallatused.

Ma pole purjus Laugalit näinud. Õnneks. Aga ma kujutan mitmel korral kohtusaalis istungil käinuna ette, milline ta purjuspäi võiks olla. Nimelt muudab alkohol seda meest tundmatuseni – kõik 2023. aastal toime pandud väärteod ja ka mõrvakatse toimusid siis, kui mees oli purjus, ja kõigi juhtumite puhul oli läbiv joon täiesti kontrollimatu ning vägivaldne käitumine. Andis näiteks oma elukaaslase poolvennale vastu lõugu, rahunes maha, soovis sõber edasi olla ja jätkas heatujuliselt pidutsemist – loomulikult ma seda sündmust oma silmaga ei näinud, aga nii rääkisid kohtus tunnistajad.

Andis näiteks oma elukaaslase poolvennale vastu lõugu, rahunes maha, soovis sõber edasi olla ja jätkas heatujuliselt pidutsemist.

Tõsi, ka kannatanu oli aset leidnud juhtumite ajal alkoholijoobes. Ja pole sugugi välistatud, et kannatanu käitumine oli Laugali silmis provotseeriv. Mis muidugi ei õigusta mitte mingil moel peksmist, juustest tirimist ja lõpuks pussitamist.

Kogu selle loo kurja juur ongi alkohol. On olemas karsklased, mõõdukad tarvitajad ja joodikud, kuid veel on olemas üks eriline liik inimesi, kes ei tohiks tegelikult tilkagi endale lubada, sest nad muutuvad joobeseisundis täiesti pööraseks. Ja kui juba kaks pöörast on vastamisi – kannatanu pole patukestest päris puhas –, siis juhtubki see, mis juhtus.