Sült, sõda ja sinine silm ehk Häid pühi!

Eva Samolberg. Foto: Ain Liiva

Mitte midagi ei olegi teha. Selline tunne on jäänud aasta viimaseid lehenumbreid kokku pannes, intervjuusid tehes ja uudiseid lugedes. Mitte midagi ei ole teha, maksud tõusevad, sõda tuleb, elanikkond vananeb ja väheneb.

Mitte midagi ei ole teha, et lähisuhtevägivald on meie riigis endiselt suur probleem. Mitte midagi ei ole ka teha, et Rakveres tarvitatakse kõvasti kokaiini või et kevade saabudes ja ilma soojenedes vallutavad Rakvere kesklinna promenaadi eluheidikud, kes seal siis kevadekuulutajatena oma maiseid toimetusi toimetavad.

Sõjaoht on miski, mis kajab kaanonina argipäeva saateks. Tavalisele inimesele jääb aga kõige juures ports teadmatust, sest kõike meile ei räägita, kõik ei ole avalik info. Mis on siis tõde ja mis pooltõde? Ühest küljest ei tahaks üle reageerida, ei taha elada hirmus seda üürikest elu, mis inimesele on antud. Samas ei tahaks olla see naiivne, kellele vaenlase esimene pomm üllatusena pähe kukub. «Me ju hoiatasime!»

Olen mõelnud oma laste, sugulaste, eakate vanemate peale. Mis meist kõigist saab? Sõjahirm levib ja nakatab. Eelolevatel jõulupühadel kogunevad perekonnad ja kauged sugulased jõululaua äärde ja võib arvata, et sealsetegi jututeemade keskel passib must sõjatont. Vaikselt. Keegi teda liiga palju mainida ei taha, ei taha kurja suhu võtta. Jõulud on ju ilus aeg, armastuse ja halastuse aeg. Aga vähina idanev hirmualge passib nendesamade jõululauajuttude sees.

Räägiks parem millestki ilusast? Näiteks lastest, sest lapsed sümboliseerivad lootust ja tulevikku. Lootusrikast tulevikku. Aga ega eriti sünni neidki. Käisin paari nädala eest teatris vaatamas Vaba Lava lavastust «ÜKE ehk ühiskondlikult kahjulik element». Lugu kõneles erinevas eas naistest, kes ühel või teisel põhjusel ei ole emaks saanud või siis ei plaani saada. Lavastuse materjal oli tõuke saanud ühe konservatiivse tipppoliitiku mõne aasta tagusest väljaütlemisest, kus ta nimetas 27-aastast lastetut naist ühiskondlikult kahjulikuks elemendiks.

Märkasin, et saalis istusid valdavalt naised, minuga enam-vähem üheealised. Meie olemegi see põlvkond, kellel lasub rahvuse jätkumise surve kõige tugevamalt, naised vanuses 30+. Meist eakamad on need, kelle poole selles küsimuses enam ei vaadata, meist nooremad võtavad meie positsiooni peagi üle. Jõudu teile!

Imestasin, et me aastal 2024 üldse sellisel teemal peame teatris kõnelema. Teemal, mis on sügavalt isiklik, tuleb teha teatritükk, tuua rahva ette naiste valusad isiklikud lood, et nende kaudu näidata, miks läheb elu mõnikord nii, et igaüks ei paljune. Püüda tekitada inimestes mõistmist ja arusaamist, et elu pole vaid mustvalge: pole vaid õige ja vale. Et inimene on midagi enamat kui reproduk­tiivinstinktid ja -organid.

Eelolevatel jõulupühadel kogunevad perekonnad ja

kauged sugulased jõululaua äärde ja võib arvata, et sealsetegi jututeemade keskel passib must sõjatont.

Ma ei tea, kas see mõistmine seal saalis tekkis või kas see üldse tekkida saabki. Me ei räägi lastetusest ühiskonnas palju, sest see liigitub mingil arusaamatul põhjusel ikka veel nagu tabuteemaks. Ja kui räägimegi, nagu Vaba Lava trupi esituses, siis tulevad kuulama-vaatama need, kes juba niikuinii mõistavad. Mitte midagi ei olegi teha.

Haprad ajad muudavad inimesed vastuvõtlikuks kõigele sellisele, mis pakub kasvõi näiliselt tuge ja turvatunnet. On selleks religioon, mõni muu liikumine, esoteerika või soolapuhumine, eneseabi või narkootikumid – assortii on üsna mitmekesine. Nii juhtubki, et samal ajal kui ühed naised räägivad teatrilaval sellest, et naisel on väärtus ka ilma lasteta, et naine suudab ühiskonda panustada meestega võrdselt ka siis, kui ta ei ole paljunenud (imestan, et aastal 2024 ma selliseid ridu siia kirjutan), on osa ühiskonnast liikumas äärmusesse, mida iseloomustab toksiline maskuliinsus ja alistuv naiselikkus.

On üsna muret tekitav, et sotsiaalmeediaplatvormidel tõmbavad tähelepanu tradwife-elustiili propageerivad ja ülistavad suunamudijad. Tõlkes tähendab ingliskeelne tradwife ehk traditional wife traditsioonilist naist/abikaasat, kes ei käi tööl, kellel ei ole enda sissetulekut ja kelle elu on pühendatud mehe ja laste teenimisele. Mees seevastu peab siis olema pere majandusliku heaolu tagaja.

Tundub kummaline, et sugugi mitte ammu võitlesid naised selle eest, et meil oleks vastassooga võrdne õigus käia tööl, juhtida autot, osaleda valimistel ja rääkida ühiskonnas igal viisil kaasa. Tuleb märkida, et meestega võrdseid õigusi pole naistel paljudes riikides tänini ja alles 1993. aastal toimus Viinis inimõiguste teemal rahvusvaheline konverents «Naiste õi­gused on inimõigused». Ehk et kõik see, mille eest naised on aastakümneid võidelnud, muutub üsna haavatavaks, kui asuda seda õõnestama seestpoolt: kui seda teevad naised ise.

Just eelolevad pikad pühad on need, mis paljudele naistele ei tähenda mõnusat aega perekeskis, vaid juba sissekäidud mustrit alkoholist, vägivallast, hirmust ja valust.

Traditsioonilise naiselikkuse pooldajad on pilkavalt küsinud, kas siis selle eest feministid võitlesidki, et naine peaks käima hommikust õhtuni palgatööl, olema väsinud ja ületöötanud. Ei, võideldi selle eest, et naiste häält oleks kuulda ja et naised saaksid enda eest seista. Majanduslik iseseisvus on enese eest seismise üks võimalus ja on kindlasti abiks, kui inimene otsib väljapääsu vägivaldsest suhtest.

Just eelolevad pikad pühad on need, mis paljudele naistele ei tähenda mõnusat aega perekeskis, vaid juba sissekäidud mustrit alkoholist, vägivallast, hirmust ja valust. Pühade ajal suureneb lähisuhtevägivalla juhtumite arv drastiliselt. Politsei- ja piirivalveamet käivitas pühadeaegse kampaania, andes uue kuue armastatud jõululaulule «Oh, kuusepuu». Laul algab sõnadega «Oh, kuusepuu, oh, kuusepuu, su varju poen ma peitu» ja juhib tähelepanu perevägivallale, mis pühade ajal erilise hoo sisse saab.

«Oh, kuusepuu, oh, kuusepuu, tee nii, et mind ei nähta». Edasi saab siit igaüks ise ümiseda. Kodus jõululauda kattes või kingipakke avades. Ja mõelda, kas tõesti me ei saa mitte midagi teha, et 2025. aasta lõpus ei peaks nentima, et mitte midagi ju ei ole muutunud.