Indrek Jurtšenko: "Sageli sa lähed, patsutad õlale, küsid, kas on abi vaja. Nii kaua küsid, kui saad selle vastuse, et on abi vaja"

Ehkki Indrek Jurtšenko töötab Kaitseliidu Viru maleva teavitusspetsialistina, tuksub temas laulja süda. Juubelit tähistab ta kontserdiga Tapa Jakobi kirikus. Foto: Ain Liiva

30. detsembril saab 50-aastaseks Indrek Jurtšenko, kes on proovinud kätt ooperilaulja, valla kultuurispetsialisti ja Kaitseliidu teavitusspetsialistina. Mitmekülgse ja loomu poolest pigem tagasihoidliku mehe käes, kes avalikkuse suurt tähelepanu ei soovi, õnnestuvad erinevad asjad.

Päritolult on Jurtšenko tartlane, kes on elanud ka Jõgeval. Lääne-Virumaa mees sai Jurtšenkost 1987. aastal, kui tema vanemad kolisid Kadrina kanti.

Te töötate Kaitseliidu Viru maleva teavitusspetsialistina, aga hariduse poolest olete hoopis laulja. Kui vana te olite, kui muusika teid köitma hakkas?

Mu ema oli noor õpetaja Nõo koolis, hiljem Tartu 14. keskkoolis. Enne seda, kui ma lasteaeda läksin, valvas mind vanaema. Ma olin poolteist aastat vana. Mind oli hea valvata, sest ma istusin raadio juures, kuulasin muusikat ja laulsin kaasa. Üks esimesi laule, mida ma kaasa laulsin, oli "Valged roosid".

Kui ma olin viieaastane, siis Uno Uiga otsis Tartu 7. keskkooli tulevasse poistekoori muusikaandega inimesi. Nii mind sinna värvati ja hiljem sealt Heino Elleri muusikakooli.

Kas muusikutee valimise põhjuseks oli ka onu Mati Vaikmaa mõju, kes on hääle poolest bariton ja laulab Estonia ooperikooris?

Mati on selline bariton-tenor. Ma ise alustasin ka baritonina. Onu mõju on ilmselgelt olemas. See jookseb ema liini pidi. Nii emapoolne vanaisa kui onu on mulle väga suureks eeskujuks olnud.

Te ise lõpetasite Kadrina kunstide kooli akordioni erialal. Miks just see pill?

Pilliõpet sain ma juba Tartus, siis, kui ma läksin Tartu 7. keskkooli esimesse klassi. Seal ma õppisin plokkflööti ja paralleelselt Heino Elleri koolis viiulit.

Kui me Jõgevale kolisime, jäi viiulimäng tagaplaanile. Jõgeval sai juba valida akordioni. Kui me 1987. aastal Kadrinasse tulime, õppisin akordioni kaks aastat Rakveres, kuna Kadrinas seda võimalust veel ei olnud. Siis ühtäkki asutati Kadrina kunstide kool. Seal ma õppisin akordioni veel kaks aastat, olin juhtumisi esimene selle kooli lõpetaja ka.

Eesti muusikaakadeemia vormis teist tenori.

Tegelikult minu kõnehääl on pigem baritonaalne. Alguses tahetigi minust baritoni teha. Õppisin neli aastat baritoniks – algul kaks aastat Eesti muusikaakadeemia laulu ettevalmistamise osakonnas, siis muusikaakadeemia esimesel ja teisel põhikursusel.

Kui muusikaakadeemias hakkasid käima välisõppejõud, nagu Virgilijus Noreika, ja ma käisin neile ette laulmas, siis ma sain aru, et ma tegelikult ei ole vist päris bariton, sellepärast et all diapasoonis hääl nagu ei kandnud.

Noreika ütles, et Indrek, sa pead laulma oma häälega ja sa pead olema enda suhtes aus. See ümberõpe võib alguses tunduda raske, aga kui sa teed mingit asja, siis tee ausalt.

Te lauliste Estonia teatri kooris, Eesti Rahvusmeeskooris, Tallinna Kammerkooris ja mitmes ansamblis, aga 2006. aastal tegite kannapöörde ja otsustasite hakata hoopis Tapa vallavalitsuse kultuurispetsialistiks. Mis oli selle põhjus?

Mul oli plaan minna Berliini lavastamist õppima. Paberid olid kõik korda aetud. Ma olin säästlikult elanud ja veel poissmees, oleks võinud välismaale minna ja võtta riske, aga mu kasuisa jäi haigeks ja ema vajas tuge. Siis otsustasin, et ma ei lähe kuskile. Ostsin hoopis Eestisse korteri ja läksin riigiteadust õppima.

Järgnevalt tahtsin minna praktikale. Estonia teatris üks garderoobikaaslane ütles, et kuule, Tapal on vahva tööpakkumise kuulutus. Tapa vallavalitsuse kultuurispetsialisti ametikohale kandideeris kaheksa inimest. Selle konkursi ma võitsin. Tänu tööle Tapal sain hoida silma peal kasuisal, toetada ema ja täita lapsepõlves antud lubaduse, et kui vanematel läheb raskeks, siis vanema pojana ma aitan neid.

Mida omavalitsuse kultuurispetsialisti töö endast täpsemalt kujutab?

See on valdkonna mänedžeerimine. Laias laastus on see keskastmejuhi koht. Tapa vallas käis selle alla kultuur, sport, noorsootöö ja vahel ka valla kunstniku asendamine olude sunnil.

Maapiirkonnas me oleme kõik Hunt Kriimsilmad. Meid lihtsalt on vähe, ressursse on vähe. Sageli sa lähed, patsutad õlale, küsid, kas on abi vaja. Nii kaua küsid, kui saad selle vastuse, et on abi vaja, sest kõik tahavad ju ise hakkama saada, olla tublid.

Te olete juhatanud ka Tapa valla laulustuudiot. Kui tihti see stuudio koos käib, mis seal toimub?

Kui noor tahab laulda, siis tuleb seda võimaldada. Koolide muusikaõpetajad tegid süsteemset laulmisõpet, aga sihiteadlikuma suunitlusega laulmisõpet Tapa vallas ei olnud. Ma tegin Tapa valla laulustuudiot vahelduva eduga kümmekond aastat. Ühel aastal mul oli laulustuudios isegi 28 last.

Ma proovisin õpetada klassikalise laulu põhimõtteid. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Saatsin lapsi "Laulukarussellidele" ja poisssolistide lauluvõistlustele. Lapsed on väga tublid olnud, häid kohti saavutanud, sealhulgas vabariigi tasandil.

2007. aastal hakkasite te korraldama Tapa valla muusikapäevi. Kuidas need on õnnestunud?

Ma olin üks liige sellest meeskonnast või õigemini naiskonnast, sest ma olin ainuke mees seal. Algatajateks olid Juhan Krooni lapselaps Kairi Kroon ja Piret Pihel, kes teeb jõudumööda kõike alates põllumajandusest ja lõpetades kultuuriga. Liitusid Leelo Jürimaa, Heili Pihlak, Ave Pappe ja mina.

Panin igapidi käe külge. Kui oli vaja, siis rahadega, kui oli vaja, siis mänedžmendi mõttes, kui oli vaja sisulist osa, siis aitasin ka seal.

Muusika on jäänud paralleelselt kõikide muude tegevuste kõrvale. Olen laulnud vahelduva eduga alates mudilaskoorist kuni tänase päevani.

Indrek Jurtšenko

Kaitseliidu Viru maleva teavitusspetsialist

Ja ikkagi, 2021. aastal tegite uue kannapöörde, hakkasite Kaitseliidu Viru maleva teavitusspetsialistiks. Millest säärane valik?

Ma ühel hetkel tajusin, et minu jaoks on see väga korduv muster, et mul ei ole kultuurispetsialistina rohkem midagi anda. Kui toimus järjekordne valdade ühinemine, toimusid struktuurimuudatused, majad said korda, rahad taha, siis ma tundsin tühjust.

Ma kuulusin maakondlikku turvalisuse komisjoni. Seal oli üks seminar. Anti sedelid, et igaüks kirjutaks järgmise aasta lubaduse iseendale. Ma kirjutasin sedeli peale, et ma tahan riigile midagi tagasi anda kas abipolitseinikuna või siis kaitseliitlasena.

Minust sai Kaitseliidu vabatahtlik 2021. aasta jaanuaris. Sama aasta kevadel märkasin kuulutust, millega otsiti Kaitseliidu Viru maleva teavitusspetsialist. Otsustasin, et on õige aeg edasi liikuda.

Kui palju liikmeid Kaitseliidu Viru maleval on?

Kui me jätame allorganisatsioonid kõrvale, siis Viru malevas on liikmeid 1200 kanti. Lisaks on naiskodukaitsjad, noorkotkad ja kodutütred.

Millised on Viru maleva peamised tegevused?

Kaitseliit on väga palju erinev kaitseväest, kuigi me oleme täpselt sama suuna peal. Eesmärgiks on riigikaitse. Meil on mitu tasandit, mille osas töö käib. Üks on iganädalane väljaõpe ja õppused. See on puhtalt sõjaajapõhine tegevus, ettevalmistav tegevus. Teine on pehmem suund. Kuna meie organisatsioon koosneb väga paljuski vabatahtlikest, korraldame üritusi ja osaleme üritustel, mida korraldavad kohalikud omavalitsused ja organisatsioonid. Kui me räägime konkreetselt Lääne-Virumaast, siis korraldajaks võib olla politsei- ja piirivalveamet, aga ka mõni MTÜ, mis on võtnud endale avalike ülesannete täitmise funktsiooni. Kui see kattub riigikaitse teemaga, siis kaitseliitlane paneb õla alla ja aitab kaasa. Kaitseliitlane on ühiskonna sidusliige – üks osa sellest kogukonnast ja samamoodi ta annab sellele kogukonnale tagasi.

Millise sõjaväelise auastmeni te ise jõudnud olete?

Mina olen läbinud ohvitseride kursuse lühendiga PSOK, mis tähendab pataljoni staabiohvitseride kursust. Ma lõpetasin selle paar aastat tagasi. Hetkel olen nooremleitnant reservis.

Mõtleme nüüd perekonnaelu peale. Millega abikaasa ja lapsed tegelevad?

Tütar õpib praegu kaheksandas klassis. Põhikooli lõpetamise järel peab ta otsustama, mida oma eluga edasi hakata tegema, millisesse gümnaasiumi astuda. Meil on sellel teemal mitmeid vestlusi olnud.

Abikaasa on mul saksa keele õpetaja. Ta töötas pikka aega Tapa gümnaasiumis. Alates sellest sügisest on ta kooliõpetaja ühes Tallinnas asuvas riigigümnaasiumis.

Mis on teie hobid väljaspool Kaitseliitu?

Eks meesterahvas peab end füüsiliselt vormis hoidma. Kui ma veel Tapa valla kultuurispetsialistina töötasin, hakkas kõhuke kasvama. Hakkasin saalihokit mängima. Semud kutsusid, otsustasin, et proovin.

Ma avastasin enda jaoks veel kettagolfi. See on suurepärane mäng, mida saab ka üksinda mängida. Ei pea alati võistlema või kellegagi koos mängimas käima. Vahel käin lihtsalt jalutamas, sörki tegemas, jooksmas.

Muusika on jäänud paralleelselt kõikide muude tegevuste kõrvale. Olen laulnud vahelduva eduga alates mudilaskoorist kuni tänase päevani. On kõik kooriliigid läbi käidud. 2020. aastal COVID-i ajal tekkis uus ind soololauluga edasi tegeleda. Olen üritanud igal aastal vähemalt mõned kontserdid anda.

50. sünnipäev on oluline verstapost. Kas on juba plaanid paika pandud, kuidas seda tähistada?

Ma ei ole üldse sünnipäeva inimene. Ehk tuleb see sellest, et ma olen sünnilt Kaljukits, selline tagasihoidlik. Aga valdkonnad, kus ma olen töötanud, on tihtilugu eeldanud just nähtaval olemist. Mulle avalik tähelepanu tegelikult ei meeldi, aga ma olen õppinud oma kompleksidest ja eelarvamustest võitu saama.

30. detsembril, kui on mu sünnipäev, annan kontserdi Tapa Jakobi kirikus. See on tänukontsert kõikidele inimestele, kellega koos on käidud pikki aastaid. Sinna on oodatud loomulikult oma pereliikmed, aga ka sõbrad, tuttavad ja sugulased, ka kõik teised inimesed, kes mind tunnevad või on lihtsalt muusikasõbrad, kel soov aasta lõpus muusika saatel mõtiskleda.

Kui mõelda tuleviku peale, siis millised võiksid olla edasised väljakutsed?

See võiks olla seotud filmindusega. Kui ma oleksin natukene noorem, oleks natuke rohkem raha ja aega, siis tahaksin ise filme teha, just pikemaid filme. Praegu ma teen lühiformaati. Tahaks teha pikemaid lugusid, just sellises ajaloolises võtmes.

Laulmise mõttes on veel paar rolli, mida ma väga tahaksin lava peal teha. Aga kirikus laulda saab alati, kirikud on alati väga tänulikud, kui sa mingi projekti kokku paned, leiad mingi võimaluse. Tahan lihtsalt laulda, kas siis üksi või duetina.

Kui te peaksite lühidalt kokku võtma oma moto, siis kuidas see kõlaks?

Kui öelda luulevormis, siis see kõlaks nõnda: "Olla lihtne on and. See on and olla prii. Tulla alla maa peale ja jäädagi nii."