Päkapikk Ärni lubadus

Foto: Pilt videost

Päkapikk Ärni oli mõne aasta eest otsustanud pensionile jääda. Tõsi, päkapikulasteaias käis ta põngerjatele puidust asjakeste nikerdamist õpetamas ikka, ja kui kutsuti, luges päkapikukoolis edasijõudnutele loenguid nii jõulude ajaloost kui ka päkapikkude patenteeritud luuretehnikast, ent üldiselt nautis päkapikutaat väljateenitult pensionäripõlve.

Uudistas metsas ringi, oli tragi hobiaednik, tegi tublisti sporti ja liitus saunaklubiga, veetis pere ja sõpradega aega, luges raamatuid, ja mis seal salata, molutas hea meelega ka niisama. Aega oli kenasti ja kurta polnud millegi üle. Nüüd sadas õues laia jõululund ja Ärni lasi oma punase majakese ees labidal kiirelt käia.

Jõuluehted olid tal räästasse riputatud ja sobiva jõulukuuse oli ta koos lastelastega juba sügisel metsatiirul käies välja valinud. Puu ootas ühist kojutoomist ning see oli Ärni jõulukuu kalendris sama kindlalt paigas kui piparkookide küpsetamine, loomadele jõuluvihkude viimine, toomapäevane tahmatondiga viguri mängimine naabrimees Tuudurile ja kogu päkapikuküla ühine jõuluõhtusöök.

Ometi näris miski Ärni hinge. Tal oli tunne, nagu oleks tal midagi olulist meelest läinud või tegemata jäänud. Kui esiti püüdis päkapikutaat pähe tikkuvaid segavaid mõtteid päevatoimetustesse peita, siis õhtul, raamat käes, kamina ees istudes ei saanud ta ikkagi asu. Ei edenenud ei lugemine ega tulnud ka meelde, mis see täpselt olla võiks, mis tal ununenud on.

Viimane segas Ärnit eriti. Nimelt oli ta olnud terve elu fenomenaalse mäluga, nii et ükski jõulusoov ei olnud tal meelest läinud. Samuti oli päkapikk olemuselt täpne ja aus mees, kes lisaks oma tavatööle piiluri ja sussikommi vedajate osakonna pealikuna pidas oluliseks iga lapse kirjale viisakalt ja kauni käekirjaga vastata, ning tihtipeale juhtus, et põnnid oma kirjades Ärniga südamesaladusi ja -soove jagasid ning isegi veel suurte koolilastena temaga jõulukuul sisutihedat ja südamlikku kirjavahetust pidasid. Samuti oli Ärni tragi ning põhjalik arhivaar, kel nii kirjad kui ka aastate jooksul tehtud märkmed ja üles tähendatud memuaarid hoolsalt aastakäikude järgi korrastatud olid.

Seega oli niisugune näriv tunne talle täiesti uus. Kui kell pool neli hommikul päkapikutaadil ikka veel und ei tulnud, tõusis ta üles ja seadis end köögis ahjusuu ette istuma ja tegi tule pliidi alla. Asja sellest unest siis, võib ju ka toimetama asuda, selle asemel et teki all unetult väherda!

Varahommikusel tunnil ei krabistanud maja keldris isegi mitte hiired, akna taga langes ikka veel lund ja tuli ahjus limpsis oksaraage. Selles varahommikuses vaikuses meenus aga Ärnile ... Sai selgeks, et hinge pitsitas täitmata jäänud lubadus. Noore päkapikuna ametivannet andes oli Ärni lubanud täita laste südamesoovid, olla rõõmutooja ja tabada salajasi igatsusi ka siis, kui neid kirjas mainitudki pole. Ometi tuli tal nüüd tõdeda, et mitte alati polnud ta suutnud oma lubadust lõpuni pidada, oli olnud soove, mida täita oli noore päkapikuna tundunud võimatu. Rõõm sellest, et niivõrd oluline asi talle meelde oli tulnud, andis Ärnile justkui tiivad. Kärmelt asus ta tegutsema. Sest olgugi et pensionil, päkapikk jääb päkapikuks ja vannet tuleb pidada.

Nõnda juhtuski, et järgmisel hommikul leidis Tõnu, ise juba täismees, hommikul kontoris portfellist märkmikku otsides sealt säravasse ja natuke vanaaegse moega läikpaberisse pakitud šokolaadist jõuluvanakuju. Hämmelduses vaatas ta kujukest, mida mäletas end lasteaia viimases rühmas igatsenud olevat. Veidi häbelikult koukis Tõnu paberi kujukese servast lahti ja nuusutas piimašokolaadi lõhna. Ja haukas siis mehise suutäie. Maitses täpselt nii, nagu ta lapsepõlves naabripoisi šokolaadikujust saadud ampsukese mekki mäletas.

Ärni pugistas büroohoone akna taga vaikset päkapikunaeru.