Usu ja uskmatuse vahel

Tauno Toompuu. Foto: Ain Liiva

Jõulupühade ja aastavahetuse vaheline periood on omalaadne intensiivne aeg. Selles on kuidagi erilise teravusega esil inimeseks olemise pühitsemine või siis selle hülgamine. Ilmselt nii see äsja kogetud pühaduse, perega olemise (või mitteolemise) kui ka peagi uue aastanumbri tulekuga teravdatud aja tunnetus paneb laiemalt mõtlema elu ja selle tähendusrikkuse peale. Sellele lisanduv eestlastele väga omane lähedaste kalmudel käimine lisab veel elu ja surma, aja ja igaviku mõõtme.

Suured eksistentsiaalsed küsimused, nagu elu mõtte või surmajärgse elu kohta, jäävadki õigupoolest lahendamata. Need on need küsimärgid, mida ei saa hüüumärkideks muuta isegi mitte kirikuõpetaja, vaid parimal puhul võib aidata neis näha mõttekriipse.

Ja teisalt, isegi selline võitlev uusateist ja paljude menukite autor nagu Richard Dawkins, püüdes religioosset uskumist põrmustada oma teoses «Luul jumalast», peab seal möönma, et kui usklik on võimalik olla 100 protsendi kindlusega, siis ateist saab olla üksnes 90-protsendilisega. Niisiis usk ei eelda mingit kahtlust, ateism siiski eeldab, ja niikaua kui pole kindlaid empiirilisi tõendeid Jumala eksistentsi kohta, jääb mingi õhkõrn võimalus, et usklikel on õigus.