ARVAMUS ⟩ Väärikad Rakvere mälestised väärivad paremat tähistust

Seda, et "poiss jalgrattaga" on pühendatud Arvo Pärdile, teavad vähesed turistid. Foto: Ain Liiva

Olen viimasel ajal sattunud sotsiaalmeediast lugema-vaatama kõikvõimalikke videoklippe ja arvustusi, mida turistid on meie Rakvere kohta teinud-kirjutanud. Eestlast ju ikka huvitab, mida teised meist arvavad! Üldjoontes arvatakse väga hästi, aga on paar mitu korda mainitud asja, mida me saaksime paremini teha, et oleks veelgi paremini.

Turistid liiguvad üldiselt teljel Keskväljak – linnus – Vallimäe vabaõhukeskus. Äärelinnadesse satutakse harvem ja eks Rakvere äärelinnaosad ongi samasugused nagu teistes Eesti linnades.

Suunamudijad-sõnavõtjad kiidavad Rakvere lillerohkust (valdavalt on videod filmitud ju suvel), heakorda ja linnuse põnevaid atraktsioone. Aga alljärgnevalt sellest, mida saaks paremini – need tähelepanekud tulenevad eranditult linna külaliste kommentaaridest.

Pea kõik turistid küsivad oma videotes: aga kus on inimesed? Jah, me teame ise ka, et rakverlased ei veeda oma kodulinna keskmes aega ja tänavad-väljakud on tühjad, kui just mõnd suurüritust ei toimu. Aga see on palju suurem probleem, mida ühe suletõmbega ei lahenda, kui üldse seda võimalik lahendada on.

Küll saaks väga lihtsalt ja odavalt lahendada ühe arusaamatuse, mis on kõrva jäänud vaat et 99 protsendi külaliste juttudest. Kõik nad imetlevad ja kiidavad Keskväljaku skulptuuri "Poiss jalgrattaga ...", aga väga üksikud, ja sedagi ilmselt tänu eelnevale kodutööle, teavad, et see "poiss jalgrattaga" on Arvo Pärt, ja oskavad sinna kõrvale rääkida ka loo, miks just selline skulptuur ja kes see Pärt üleüldse on.

Jah, "poisil jalgrattaga" on juures ka "pidurdusjälg", kus eesti keeles on lugu lühidalt ära seletatud, aga seda ei märka turistid isegi suvel, rääkimata siis talvest, kui see nähagi pole.

See meie "poiss jalgrattaga" väärib kindlasti korralikumat tähistust. Koos selgitusega, et see kaunis muusika, mis kollase kupli alt aeg-ajalt kostab, on Pärdi looming.

​Samuti poleks paha, kui Kolmainu kiriku seinal või siis kusagil selle läheduses oleval infotahvlil oleks kirjas, et kiriku keskpäevane kellamäng on Arvo Pärdi komponeeritud.

Edith Kotka-Nymanile pühendatud skulptuur Sigtuna väljakul. Foto: Ain Liiva

Natuke sarnane on lugu Edith Kotka-Nymani kujukesega Sigtuna väljakul. Tõsi – kõrval asuval pingil on tagasihoidlik selgitus koos nime ja QR-koodiga, aga esimene on ainult eesti keeles ja liiga lakooniline ning teist lihtsalt ei märgata. Ka see skulptuur väärib põhjalikumat, rohkem nähtavat ja mitmekeelset selgitust. 

Edith Kotka-Nymani skulptuuri kõrval asuv selgitus on vaid eesti keeles. Foto: Ain Liiva

Eraldi teema on tarva kujuga. Sellest saadakse aru, et tegemist on linna sümboliga, aga minu arvates tuleks infotahvlil ära rääkida ka eluka saamislugu. Eriti olukorras, kus üks "ristiisadest", kunagine linnapea Matti Jõe, on ammu manalamees. Nii tema kui ka toonane linnakodanik kunstnik Priit Verlin ning skulptor Tauno Kangro väärivad eraldi lugu, mis tegelikult pole sugugi väiksem kui meie pronksist tarvas.

Praegu peame tarvast iseenesest mõistetavalt Rakvereks ja vastupidi ning keegi tegelikult enam ei mäleta, milliseid lahinguid pidasid ja piike murdsid need kolm 2002. aastal, et kuju Vallimäele üldse püsti saada. Eksivad need, kes arvavad, et kõik üksmeelselt tarva skulptuuri sündimisele kaasa elasid ja aitasid – pigem oli asi vastupidi.

Ja kui nüüd juba taustajõududele jutt läks, siis ka "Poiss jalgrattaga ..." sündis tänu ühe mehe entusiasmile. Kui ma õigesti mäletan, ja ma vist ei eksi, siis selle skulptuuri "ristiisa" on Jaanus Nurmoja, kes ise küll tagasihoidlikkusest ennast ei eksponeeri, aga tema seda ideed, et niisugune skulptuur võiks Rakvere Keskväljakul olla, kolm-neli aastat tagant lükkas. Nii et kui sinna juba eespool soovitatud täiendavat selgituskirja paigaldama hakatakse, võiks Jaanuse nimi ka kuskil teksti lõpus kirjas olla.

​Pidagem oma linna väärikaid ja tublisid meeles juba nende eluajal!