Kolumn: tähelepanu

Raul Orav. Foto: Marianne Loorents

Mulle tundub, et tähele panna ilma tähelepanu üle kordagi mõtlemata on umbes sama, nagu õppida ilma mõtlemata, kuidas peaks üldse õppima. See, mida mõne lausega öelda, on alati midagi muud kui tegelikkus, päris asjad tihti ei mahu lausetesse või lõikudesse. Ometi ma võin proovida. Proovin tähelepanu korraks tähelepanu alla võtta.

Öeldakse küll, et tähelepanu töötab hetkes ja käib justkui hetke kohta, aga siiski saab tähelepanu osutada nii minevikule, olevikule kui ka tulevikule. Ajas liikumine on ikkagi aju omadus, mitte puudus. Tähelepanu saab korraga haarata rohkemat või vähemat, tähelepanu ulatus ning tähelepanu all olev objekt saab varieeruda, loomulikult ka subjekt. Tähelepanu võib olla teadvustatud või teadvustamata. Mind pigem huvitab tähelepanu töövõime. Mulle tundub, et tähelepanu töövõime on korrelatsioonis sellega, kui palju märgata, haarata ja mõista. Sisuliselt on küsimus küündimises või küündimatuses. Kas sa suudad tähele panna?

Tähelepanu võiks olla selline, mis laseb aru saada, miks ma üldse midagi teen. Näiteks miks ma seda mõtet siin arvutis trükin. Miks sina seda loed.