Juhtkiri: riigikogu liikme töö

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Riigikogu liikme koht on miski, mida ihaldavad paljud, aga mis jääb samas kättesaamatuks, kui poliitikul ei ole piisavalt krediiti oma erakonna ja valijate silmis.

Kes aga kord 101 väljavalitu sekka saanud, sellele saavad osaks hüvitised ja kõrge palk, mida põhjendatakse asjaoluga, et rahva hääle esindaja töö ongi raske ning vastutuskoorem suur. Mida aga arvata sellest, kui riigikogu saalis istub inimene, kes on puudunud paljudelt istungitelt ja kelle häält arvamusavaldustes või teemapüstitustes kuulda ei ole?

Paljude muude ülesannete seas, nagu osalemine seadusloomes, riigieelarve jälgimises ja rahvusvahelises suhtluses, on riigikogu liikme ülesanne esindada enda valijate huve ning olla neile kättesaadav. Oma tegevuses peab ta arvestama valijate soovidega.

Kui Lääne-Virumaalt riigikokku pääsenud Evelin ja Anti Poolametsa puudumised riigikogust (ja neid polegi palju) näivad tõepoolest olevat seotud asjadega, mida vajavad ka nende valijad, olgu fosforiidikonverentsid või Rakvere linnavolikogu istungid, ning nende aktiivsus riigikogu istungeil need siiski kompenseerib, siis Katrin Kuusemäe ei ole istungile jõudnud lausa 17 korral ja näiteks külaliste vastuvõtt on küll naeruväärne põhjus: kas külalisi muul ajal ei saa kutsuda?

Kui arvestada Kuusemäe vaikivat kohalolu, pole temast ilmselt suurt kasu istungisaaliski, seda tuleb samuti tunnistada. Kogu sügisistungjärgu jooksul vaid ühe küsimuse esitamine ei näi lähtuvat ka rahvatarkusest, et kui midagi öelda pole, ole siis vakka. Pigem viitab see kohatäitmisele ja õigele nupule vajutamisele. Ühele vajalikule häälele. Aga kuidas riigikogu saadik küll oma valijate huve esindab, ei saa aru. Ei tea, kas tema valijad saavad.

Riigikogu liikme töö on tavainimesele paljuski läbipaistmatu. Millega siis õigupoolest tegeldakse? Või kas peabki riigikogu liige olema lärmakas käratseja, kes pidevalt igal pool pildil? Ega ei pea. Samas kõneleb istungitelt puudumine ise enda eest.