:format(webp)/nginx/o/2025/01/10/16588540t1h8cd0.jpg)
Meie väikseima tihaseliigiga kohtumiseks tuleks sammud seada kuusemetsa. Saksa ja soome keeles ongi musttihase nimeks kuusetihane ja tegelikult iseloomustab see nimi seda pisikest üheksagrammist sulepalli märksa paremini. Sest ega ta ju musta värvi pole, musta on tema sulestikus enam-vähem sama palju kui rasvatihaselgi. Vaat et vähemgi. Aga kuuselembus on temal nii ilmselge, et jääb üpris arusaamatuks, miks eesti keeles talle kuusetihase nime pole antud.
Ega musttihast pole üldsegi kerge seal kuusemetsas üles leida, sest tema tegutsemise lemmikpaigaks on kuuskede võrad. Seal toimetavad nad vilkalt ja vaikselt, nende kutsehüüud on tasased ja peenehäälsed nagu pöialpoistelgi, kellega nad elupaiku jagavad. Pea kuklas, annab neid siis sealt kuusevõrast otsida ja märgata. Oma väiksuse ja kerguse tõttu on musttihased osavad okste küljes rippuma ja ladvaokste kohal rappelendugi tegema. Seda teised tihased naljalt järele ei tee. Aga meelsasti liituvad musttihased ka teiste tihastega segasalkadesse ja juhtuvad madalamalegi metsa alla, kus neid siis hoopis lihtsam jälgida on. Nii võib neid segametsadeski kohata ning metsaäärsete talude juurde satuvad nad toidumajakestessegi. Just oma koduaia söögimaja juures on tehtud mul terve rida fotosid musttihasest, ja kui panin pekitüki magamistoa akna taha, oli musttihane ka selle juures sagedane külaline. Vaatamata oma imepeenikesele nokale õnnestus tal pekki noolida küll. Tõsi, möödunud talvel lõppesid musttihase külastused mu Mõedaka kodu toiduplatsile pooles talves ära, ju ei olnud tal õnne kevadeni vastu pidada.