Rakvere teatri tõeline lugu. Inspitsiendi päevikud

Ega 40. ja 50. aastatest kahjuks väga palju neid inspitsiendi päevikuid järel olegi. Muist sõid hiired ära, muist kadus aja hammaste vahele. Foto: Ottomar Sukko

Teater on teinekord ikka kaunis huvitav paik. Mõnikord ma põikan sealt läbi, kolan lava all ja jalutan öösiti tühjades koridorides. Ajuti lipsan arhiivi sisse. Ma olen juba nii vana, et mul on see läbi seinte kõndimise kunst selge, siis on täitsa mõnus arhiivis istuda. Vahel astub mõne munga vaim läbi, ajab oma asju. Mind nad ei sega.

Aastavahetuse paiku just käisin. Maja oli tühi, näitlejad olid minema aetud, et puhaku. Kontor oli ka tühi. See on muidu paras vägitükk, et kõik inimesed teatrimajast välja peletada. Teatrirahvas hoiab ju kümne küünega uksepiidast kinni, kui pühapäevaks koju aetakse. Teinekord tulevad laupäeval ja pühapäeval varavalges ukse taha kolistama, et tarvis veel tööd teha. Aga aastavahetuse aegu oli kaunis rahulik. Siis võtsin kohe suurema portsu inspitsiendi päevikuid ette.

Inspitsient on etenduse juht. Etenduse ajal on tema laval kõige suurem ülemus. Kui inspitsient ütleb, et näitleja lavale ei lähe, siis näitleja lavale ei lähe. Vaat see näitleja on ka selline loom, et tema ei küsi, kas taevast tuleb tökatit või pussnuge, tema trügib ikka lavale. Nii kui silmad lahti saab, kohe lavale! Siis peab inspitsient peale passima, et näitlejad vabast ajast mööda lava ringi ei luusiks. Lava on ka elusolend ja tahab puhata.