Nädala kaja: kliima soojenemine või lihtsalt kehv talv?

Kevin Volter. Foto: Ain Liiva

Mulle talv täitsa meeldib. Enam küll kelgumäele ei satu ja ka lumememme pole ammu teinud, aga kõige pimedamal ajal autoga liigeldes on maad katvast lumevaibast palju kasu. See teeb kogu ümbruse valgemaks ning silmale on lumest lookas puid ilus vaadata ka.

Kõige rohkem vihkan aga seda null kraadi ümber kõikuvat õhutemperatuuri, vihma-lörtsi-lume-jäävihma segu, mis taevast pähe kukub, ja lägast maapinda. Ideaalne talv oleks siis, kui detsembri keskpaigast sõbrapäevani valitseks selline mahe –5 ºC ja maad kataks mõnusalt paks lumekiht.

Nüüd on tänavuse talve esimene lumetorm jõudu kogumas, aga eks siis ole näha, millised mõõtmed see võtab. Viimasel ajal olen täheldanud, et hoiatus antakse iga tuule pärast. Ühest küljest õige, tulebki ettevaatusele manitseda, aga samas vähemalt enda pealt tunnen, kuidas see teeb veidi muretuks. Kui kogu aeg hoiatatakse, siis enam sellele tähelepanu ei pööra, sest «mis ikka juhtuda saab, törts tuult ja kübeke lund». Kui aga tulebki päris torm, koos elektrikatkestuste ja muuga, siis on muidugi jama majas.

Aga tuleb selle uue reaalsusega harjuda. Päris talve enam ei tule ja enamikul talvekuudel ongi s... suusailm, nagu rahvas öelda armastab. Heites pilgu meediale, on ikka veider küll lugeda jaanuari alguses pealkirja «Soomaa talvine üleujutus näitab karmi palet». Alles see oli, kui Pärnumaal Surjus oli hooldekodu tsivilisatsioonist ära lõigatud, kuna Reiu jõgi üle kallaste ajas.

Kõige rohkem on kahju autosportlastest, kes talvel oma oskusi jääl ja lumel arendada tahaks. Praeguste ilmade juures ei kujutagi ette, kas maakonnas üldse mõni jäärada valmis saab. Ja kui saab, siis on varsti kevad käes. Autosõidust rääkides: just nüüd tasub olla liikluses eriti tähelepanelik, sest võib täitsa vabalt olla nii, et pool teed on kaetud veekihiga, aga teisel pool tekib samal ajal must jää. Kui märk lubab sõita 90 km/h, siis ei pea ilmtingimata, hambad ristis, 90-ga kulgema. Võtkem rahulikult!