Kolumn: kultuurist, keelest ja vabadusest

Urmas Lennuk. Foto: Ain Liiva

Peagi Rakvere teatris esietenduva iiri näidendi, Conor McPhersoni «Öörändurite» eel vestlesime lavastaja Üllar Saaremäega ja tema tähelepanekutest jäi taas kummitama mõte, et iirlaste kultuur on ellu jäänud suuresti tänu vastupanule. Nad on kaotanud küll oma heliseva haldjakeele, kuid seda jõulisemalt on nad suutnud ennast kehtestada maailma kultuurikaardil ingliskeelsena. Ka eesti keele ja kultuuri puhul võib täheldada, et just Nõukogude okupatsiooni aeg suutis liita kolm nii erinevat vaala nagu poliitika, rahvas ja omakultuur.

Praegu aga on Eestis juhtunud kuidagi nii, et kõik see, mis taasiseseisvumise alguses meid liitis, on nüüd hoopis lahutama hakanud. Sõna- ja mõttevabadus on toonud poliitikasse populismi, keelekasutuses võitleme slaavi mõjude asemel anglitsismidega ja kultuur hulbib üldse üksinduses kuskil ulgumerel, samas kui laev lekib ja päästevestid on betooni valatud. Iga päev toob uudiseid, et nii väikese rahva kohta on tänapäeval oma keelt ja kultuuri elus hoida liiga kallis. Eestlane olla ei ole enam «uhke ja hää», vaid käib meile lihtsalt materiaalselt üle jõu. Me oleme oma kultuuri ja keele jaoks liiga vaesed.

Meenuvad kõik nutikad nõuanded, millega pärast kultuurikärbete väljakuulutamist lagedale tuldi – kuidas teatreid majandada ning raamatuid ja maale müüa. Menukatele teatrietendustele tuleb müüa pileteid oksjoni korras, et igasugune pööbel teatris jalus ei tolgendaks. Raamatukaanel müüb porgandpaljas naine teost paremini kui naiseriietes porgand. Ja maalida tasub ainult ilusaid asju – soovitavalt lilli ning liblikaid. Lisaks muidugi külmkapimagnetid, mis on vähemalt eesti kultuuri Nokia, kui mitte Tesla!