Juhtkiri: kui lumi ajab närvi

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Nädalavahetusel sadas maha kogu see lumi, mis tänavusel talvel siiani veel sadamata oli olnud. Jaanuari esimese poole kohta igati sobilik ilm, mis ajas kelgusõbrad välja lustima ja ilumeelega kodanikud hoogsasti säravvalgest lumest pilte klõpsima. Aga alati leidub seltskond, kes läheb kohutavalt närvi.

Kui lund tuleb korraga palju, ei jõua sahamehed kunagi nii kiirelt teid lahti lükata, et kõik inimesed rahul oleksid. Teise taseme lumesaju- ja tuulehoiatus oli keskkonnaagentuuril väljas ning igaühel info käepärast. Ka meedias hoiatati tugeva lumesaju eest, nii et äkiline lumeuputus ei oleks tohtinud kellelegi üllatusena tulla. Sellistes tingimustes peab inimene ise hindama, kas on kindlasti vajalik oma sõiduautoga lumme paarutama minna. Elame Eestis, kus talvel tulebki lumi maha. Ka Virumaa Teataja ajakirjanik ennustas seapõrnaga, et lumi tuleb jaanuari keskel. Kui lumi tekitab raevu, võib kolida Tenerifele.

Meil Eestis on õnneks neli aastaaega. Kõik need annavad põhjust kiruda, aga ka rõõmustada. Ja talv on talv. Kord oleme hädas, et on lõputu sügis ja lund ei tule ega tule, aga kui see tuleb, tõstame hädakisa lumerohkuse pärast. Ilma me õnneks muuta ei saa (vastasel juhul läheks ilmatuks karvakiskumiseks, kelle ilm on õigem), küll aga suhtumist. Kui lumi sajab ja hanged on rinnuni, siis nii ongi ja katsume sellega toime tulla. Ei sõima, karju ega süüdista, vaid eeldame, et iga ametkond annab oma parima, et teed oleks sõidetavad ja elekter majas.

Haarame ise lumelabidad ja luuad, käivitame ATV-d ja muud lumelükkamise vahendid, et hangede vahele teid teha ja võimalusel-vajadusel naabrilegi appi minna. Nii saab rajad rajatud, trenn tehtud ja ehk ka tuju parandatud, sest liigutamine aitab teatavasti stressi maandada. Ja miks mitte pärast väikest puhkust suunduda kelgumäele või panna suusad alla. Homme on võibolla lumest vaid mälestus järel.