Tahaksin kartulit ja sousti, palun

Aivar Ojaperv. Foto: Ain Liiva

Ma ei tea, kui palju on minu moodi mõtlejaid ja kas sellisel äriideel on jumet. Äkki on?

Me siin Virumaa Teatajas kirjutame päris tihti avatavatest (ja vahel ka suletavatest) kiirsöögipaikadest. Alles äsja ilmus artikkel sellest, et nüüd saab Rakveres cubano‘sid. Ma ausalt öeldes pidin end natuke harima, et aru saada, mis asjad need veel on.

Kiirtoit on vajalik, sest kogu aeg pole mahti (ja raha) käia sööklas või restoranis ja vahel tulebki haarata esimene ettejuhtuv amps. Aga kui sööklast saab tavaliselt piirkonnale omast toitu ja restoranid pakuvad kõikvõimalikke rahvuskööke, sealhulgas eesti oma, siis kus on kohalikule talupojamaitsele suunatud kiirtoit? Ma ei tea, kuidas teie, aga mina tahaksin küll tavalist sibulaga praetud kartulit ja sinna kõrvale kotletti või vorstijuppi. Ja neid koos tavalise sousti, mitte mingisuguste võõramaitseliste kastmetega.

Nii et kui kellelgi ettevõtliku hingega inimesel on ideekriis, siis soovitan eestimaise tänavatoiduga proovida. Mina oleksin klient.