Aasta alguses kukkus kell ning kohalikud omavalitsused pidid hakkama korraldama tekstiilijäätmete liigiti kogumist, mis puudutab nii kasutuskõlblikku tekstiili kui ka tekstiilijäätmeid.
Jäätmeseadus jõustus, aga ei kehti
Keskkonnaamet on juhendanud, et tekstiiliks loetakse rõivaid, jalanõusid, aksessuaare, näiteks kotte ja vöid, ning kodutekstiili.Tekstiiliks ei loeta aga madratseid ja vaipu.
Kuigi seadus jõustus, on ka kliimaministeerium ise tunnistanud, et tekstiilijäätmete liigiti kogumine on küll kohustuslik, kuid nende ringlussevõtu tehnoloogiad ja võimekus on alles arenemas. Seepärast soovitab ministeerium nende teket üldse vältida.
Nagu paljudel juhtudel riigi seadusandlusega on ette tulnud, näib nüüdki tegu olevat kiirustamisega. Lihtsasti võib tekkida kinnine ring, kus tubli kodanik ei viska jopet mitte olmejäätmete konteinerisse, vaid viib selle jäätmejaama, seal aga mingit sorteerimist ei tule ning seesama jope liigub ikkagi olmejäätmete hulka. Ka jäätmejaama esindaja kinnitas, et ettekujutus, mida tekstiilijäätmetega peale hakata, nende ettevõttes lihtsalt puudub.
Maksab kahelda selleski, kas üks konteiner maja juures lisaks on ikka hea lahendus. Linn täitub konteineritest nagu ulmefilmis, kuid ehk tasub mõelda sellele, kui palju meil üldse tekstiilijäätmeid tekib – on nendeks vaja eraldi mahutit?
Loomulikult pakub eraldi mõtteainet tõik, et kuigi jäätmeseaduse jõustumise kuupäev oli kohalikele omavalitsustele ammu teada, tulid ajakirjaniku küsimused mõnelegi heakorraspetsialistidele otsekui selgest taevast, sest vastustes domineerisid ikka kavatsused ja plaanid. Kuid teisalt on see ka mõistetav, sest tulnud on vaid käsk, aga ei ühtki juhendit.
Rohemajanduse tõusulaines on jäätmete liigitamisega ennegi lihtsates küsimustes takerdutud, näiteks kommipaberi või papist munakarbi kohta on spetsialistid andnud erinevaid vastuseid: mõni kinnitab, et need kuuluvad paberi, teised, et pakendi hulka.
Nii et jällegi üks kauss putru ja kapsaid segi. Nagu on prügikonteineris segi sukad, kondid ja mähkmed.