Juhtkiri: põmmpead suusarajal

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Meid on Eestis õnnistatud talveilmaga ja võimalusega vabas õhus suusarõõme nautida. Siiski ei saa päris suvalises kohas suuski alla panna ega uhama hakata. Õnneks on spordikeskused võtnud enda kanda suusaradade rajamise, nende hoolduse ja valgustamise, et sportimishuvilistel oleks võimalik korralikes tingimustes seda taliala harrastada.

Üldiselt ei tule inimestel pähe minna näiteks jalgpalliväljakule või uisuplatsile sinna sobimatuid asju tegema. Suusarajad on aga miski, mis on inimeste meelest ette nähtud küll autoga kihutamiseks, lastega või lemmikloomadega jalutamiseks ja muidu aja veetmiseks.

Kui jalgpallistaar Cristiano Ronaldo Lapimaal puhates tegi videosalvestise, kus tema ja ta pere kõnnivad suusarajal, jõudis see sobimatu teguviis kogu maailma kollasesse meediasse, sest soomlaste jaoks oli tegemist tõelise pühaduserüvetusega. Vaesel jalgpalluril polnud õrna aimugi, et teeb midagi valesti, aga meie põhjanaabrite meelest on suusarajal kõndimine hullem eksimus kui kerisele pissimine.

Meie siin Eestis natuke muigasime soomlaste liigse ärritumise peale, aga tegelikult teab ja aktsepteerib ka suur osa meist seda, et suusarajal pole kohane kõndida, veel vähem mootorsõidukiga rallida. Sellest arusaamiseks pole vaja hiilgavat mõistust ega suusaspordi nüansside tundmist – tuleb lihtsalt endale teadvustada, et suusarajad ei teki iseenesest, et need on kellegi suure töö tulemus ja et kellegi jalajäljed või sügavad autoroopad, mis on sinna jäetud, rikuvad sadade ja tuhandete suusatajate sõidumõnu.

Huvitav, kas põmmpead oskavad öelda, miks nad ronivad autoga suusarajale või mis lõbu pakub lõhkuda midagi, mille rajamiseks on teised vaeva näinud ning mille asjakohane kasutamine võiks neile endilegi rõõmu pakkuda. Suusarajal koera jalutamine pole ka kindlasti mõistlik, aga kui kõnniteed on umbes, siis tõmbavad suusatajad ehk tempot maha ja koerajalutajad – kui nad suusarada ei lõhu – võtavad lemmiku lühema rihma otsa, et sõbralikult ära mahtuda. Sõbraliku teistega arvestamise nappus ja egode liigne suurus on sageli ühisesse ruumi mahtumise suurimad takistused.