Kolumn: seadus ja teadus

Mari Weber Foto: Erakogu

Et ühiskond koos püsiks ning anarhiasse ei kukuks, on tarvis ühiselureegleid, norme, kokkuleppeid. Enamik neist on meile täiesti loomuomased, paljusid tuleb aga seadustega sätestada.

Oleme vahest kõik ju vaikimisi nõus, et avalikus ruumis alasti ringi kõndida ei ole meie ühiskonnas okei. Või oma isikliku liikluseeskirja järgimine liikluses ja poes mängurahaga maksmine. Leidub aga hulgaliselt ühiselu puudutavaid valdkondi, mille puhul ei saa eeldada, et inimene instinktiivselt taipab, kuidas toimida. Ühiskond on selleks liiga keeruline moodustis, et inimese instinktidele lootma jääda. Seepärast on meil seadused.

Seadustega on aga teatavasti säärane lugu, et kõik seadused kõigile ühtmoodi meeltmööda ei ole. Näiteks toitlustusasutuste ja baaride siseruumides suitsetamise keelamine. Mäletan veel aega, mil Kära Kantsist haisvana koju tulles vanaisale selgitama pidin, et ma päriselt ka ei suitseta, vaid seda teevad hoopis kõik teised minu ümber. Suitsetajatest sõbrad kirusid veel pikka aega seadust, mis neilt mugavuse röövis. Minule kui mittesuitsetajale andis see aga sõnumi, et riik lähtub seaduste koostamisel soovist reguleerida ühiselu nõnda, et kannatajaid ei oleks. Suitsetaja ei kannatanud, ta saadeti lihtsalt õue või suitsuruumi oma asja ajama. Mittesuitsetaja aga võitis palju. Ning mis kõige tähtsam, otsus oli teaduspõhine – passiivne suitsetamine on tervisele kahjulik.