/nginx/o/2025/01/17/16601608t1h053b.jpg)
Põhja-Ameerika kultuuri käsitleva Viru Folgini on jäänud pisut vähem kui kaheksa kuud ning eelneva seitsme jooksul avame pisut seekordsete esinejate tausta. Esimeseks küsitletavaks on mees, kelle kohta võib öelda, et Käsmu ja Viru Folk on muutnud ta elu.
Eestlastele oled tuntud eelkõige Setomaa kollektiivi Nedsaja Küla Bänd muusikuna, aga tegelikult oled hoopis Kanadas üles kasvanud ja Eestisse oma juuri tulnud otsima alles täiskasvanud mehena. Mis teid pidi ja kui ammu sattusid sinu vanemad Kanadasse?
Kõik mu vanavanemad on sündinud Eestis (Kablis, Vigalas ja Tallinnas), kuid teise maailmasõja ajal läksid nad kõik sõja eest ära Saksamaale. Üks oli sõdur, teine puges kasti peitu ja põgenes laevaga, igaühel on oma äraminekulugu. Ühte eriti põnevat seikluslugu mu vanaisa Eestist lahkumisest saate kuulda Nedsaja Küla Bändi loost «Vigala vanaisa». Saksamaalt läksid kõik edasi Inglismaale, kus mu vanemad kohtusid eesti rahvatantse tantsides. Vanemad kolisid omakorda Walesi, kus mina olen tegelikult sündinud. Kui ma olin kolmeaastane, siis kolisime koos ema, isa ja õega Kanadasse.
Eestisse oma juuri otsima tulid ja pühendusid eesti pärimusmuusikale Kanada indiaanipealiku soovitusel.
Täpselt. Lapsepõlves teadsin Eestist ainult niipalju, et jõulude ajal söödi verivorsti, ja sõna «aitäh» tähendust.
Ülikoolis osalesin Kanada indiaanlaste traditsioonilist kultuuri ja taimede kasutamist tutvustaval loengul. Loengut andma tulnud indiaanipealik ütles, et tal on suur au näha, et nii paljud eurooplased tahavad tema kultuuri kohta õppida. Samas palus ta, et enne kui me hakkame rohkem tema käest küsima, võiksime rääkida oma vanaema ja vanaisaga. Hakkasingi kohe uurima vanaema käest rohkem Eesti kohta ning aasta aega hiljem tulin siia esimest korda. Plaan oli jääda kaheks kuuks, kuulata folkmuusikat, avastada loodust ja õppida tundma oma kaugeid sugulasi. Minu «suvepuhkus» on nüüd kestnud varsti 17 aastat.
Viru Folgil esinesid esimest korda Kanada esindajana Epifoliumi nime all aastal 2012 ning kuuldavasti leidsid tookord Viru Folgilt endale ka naise.
2012 oli küll Epifoliumi esimene kontsert Viru Folgil, aga oma kalli abikaasaga kohtusin Viru Folgil hoopis oma esimesel suvel Eestis, aastal 2008. Tema oli esimene inimene, kes pakkus välja idee, et ma võiksin hoopis Eestisse jääda ja mitte tagasi Kanadasse minna. Folgi teisel õhtul istusime mere ääres ühe suure kivi peal ja rääkisime päikesetõusuni. Kolm aastat hiljem pidasime samas kohas Käsmus oma pulmad. Käsmul on väga eriline koht minu südames.
Plaan oli jääda kaheks kuuks, kuulata folkmuusikat, avastada loodust ja õppida tundma oma kaugeid sugulasi. Minu «suvepuhkus» on nüüd kestnud varsti 17 aastat.
Iisak Sulev Andreller
muusik
Nedsaja Küla Bändiga annate tänavusel Viru Folgil reede õhtul kontserdi metsalaval ning laupäeval tantsitate publikut öösimmanil, aga sa pole ka oma Epifoliumi projekti unustanud ning plaanid sedagi, hoopis teistlaadi muusikat, Viru Folgi publikule taastutvustada. Kuivõrd on Epifoliumi muusika muutunud võrreldes aastaga 2012?
Mina ise olen viimase 13 aasta jooksul väga palju muutunud. Olen kolinud linnast Setomaale, olen saanud isaks ja olen väga palju muusikat kuulanud, mänginud ja õppinud. Kuna mina olen ise teistsugune, on ka minu uus looming teistsugune.
Minu sooloprojektist Epifolium on saanud Epifolium Caterva. Kui Epifoliumis mängisin üksinda luuperi abil kõiki instrumente, siis uues koosluses mängib Kaisa Kuslapuu klaverit ning bändis on ka trummid, viiul ja kitarr. Luuperit ma enam ei kasuta, sest arvan, et teiste muusikutega koos loodud muusika on hoopis elavam, dünaamilisem ja ilusam.
Muusika üldine stiil on ikka üsna sarnane kui esimesel plaadil ehk rahulik ja meditatiivne ning inspireeritud eesti rahvamuusikast. Uuel plaadil kõlavad arranžeeringud lugudest, mida ma Setomaal elades olen kuulnud.
Sinu üks lemmiktaimi on põdrakanep, mille ladinakeelsest nimest Epilobium angustifolium tuletasid Kanadas oma esinejanime Epifolium. Ühtlasi tean, et õppisid Vancouveris keskkonnabioloogia erialal ning oled suur loodusesõber. Kas Eestis elades oled jäänud loodusemeheks või oled ülepea muusikuellu sukeldunud ning looduses kulgemiseks enam aega ei jää?
Igast aknast oma kodus näen metsa. Kui lähen koeraga jalutama, ongi ainuke valik minna metsa. Maanteeni jõudmiseks pean samuti sõitma kilomeetri läbi metsa. Setomaa muusikakool, kus ma Värskas töötan, on männimetsa keskel. Minu noorem laps käib lasteaias õuesõpperühmas, kus ta mängib metsas, otsib loomajälgi ja teeb lõkkel pannkooke. Siin Setomaal ei ole võimalik looduse eest põgeneda.
Inspiratsiooni oma muusika jaoks saan endiselt väga palju loodusest. Just täna käisin värskes lumesajus jalutamas. Puuoksad olid lume raskusega palju madalamal kui tavaliselt ja mets nägi välja täitsa teistsugune. Seda ilu vaadates tuli hoobilt lahendus ühele muusikalisele fraasile, millega olin toas jupp aega kimpus olnud …
Ühel muusikafestivalil Kanadas kuulsin kord üht indiaanibändi kõnelemas sellest, et loodus ongi muusika. Nende pärimuse kohaselt on kõik lood ja laulud loonud maastik, mitte inimesed. Esimest korda sellel festivalil olles ütlesid nad: «Teil on siin väga ilusad lood.»
Minu meelest on ka siin Eestis väga ilusad lood ja ma väga ootan seda hetke Viru Folgil 2025, kus saan neid teiega jagada.
Kas hing Kanadasse tagasi ei ihka?
Kindlasti mitte. Siin ma olen ja siia ma jään.
/nginx/o/2025/01/17/16601609t1h87bc.png)