Repliik: raamatuaasta ja ühe ema lõputu küünlapäev

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Kraadimine, palavikurohi, köharohi, aur, soe tee, kraadimine, palavikurohi, köharohi, aur, kraadimine, köharohi, aur, palavikurohi, soe tee, aur, kraadimine, palavikurohi, köharohi, aur ...

Aga ka ettelugemine, muinasjutud kõrvaklappides, «Memoriini» ja malemäng voodiserval ja väike rõõm sellest, kui ööuni möödub ilma ärkamata ning kellelgi tekib lõpuks ometi soov midagi süüa.

Raamatukoide piduaastat olen alustanud laste haigustega võideldes lõputus küünlapäevas, kus suur osa ärkvelolekust möödub kellelegi voodi veeres ette lugedes. Palavikutulised pisimutukad tellivad lugusid – vanu lemmikuid ja uusi, mida pole veel jõudnud lugeda, mõnd, mis kangesti itsitama (ja seepeale köhima) ajab – ning mul tuleb rohuvõtmise ja auru tegemise refrääniks olla nagu kodukootud Salme Reek, kellele loo lõppedes aiva vastatakse, et «mina ei taha veel magama jääda», isegi kui palavikuudu silmi vägisi kinni surub. Võib vist öelda, et osaleme aktiivselt raamatuaastal ...