/nginx/o/2024/08/05/16270670t1hc7a6.jpg)
/nginx/o/2025/01/23/16609814t1h6a97.jpg)
Järjest rohkem räägivad inimesed läbipõlemisest. Neil tuli tunnistada töövõimetust, sest olid läbi põlenud. Nad pidid töölt lahkuma, sest olid läbi põlenud. Mida see üldse tähendab?
Tiia (nimi muudetud – toim), ettevõtte kvaliteedijuht, tundis mõne aasta eest ühel päeval äkitselt jõuetust. 48-aastasel kõrgharitud kompetentsel töötajal oli üüratu töökoormus. Järjest läksid ettevõttest inimesed pensionile ja lapsehoolduspuhkusele, kuid nende ülesanded selle tõttu täitmata jääda ei võinud.
"Tühi tunne ja väsimus," kirjeldas Tiia oma tollast enesetunnet. "Niipalju mõistsin, et sel on pistmist tööga. Et kõigega hakkama saada, olin teinud pidevalt asju ka eraeluajast."
Ainus, mille peale Tiia oma enesetunde parandamiseks suutis tulla, oli täpselt kell viis töö lõpetada ning üritada sellest enam mitte mõelda. Pikapeale see aitas ning tööind naasis.
Nii lihtsalt ei läinud Viidol (nimi muudetud – toim).
Ministeeriumis ametis olnud 50-aastane Viido tajus korraga, et täidab tööülesandeid mehaaniliselt ja rõõmuta ning neid on liiga palju. Samas polnud ta ka lisatööst ära öelnud, sest teadis, et positsiooni ja mainet tuleb hoida.
"Aga minu tööd ei hinnatud vääriliselt," sõnas ta. "Mu karjäär seisis paigal. Mul puudusid toetajad ning üksikud ametialased eksimused tõid kaasa distsiplinaarkaristusi ja alandust," meenutas Viido. "Hakkas kaduma usk töösse ja kutsumusse teenida Eesti vabariiki," tunnistas ta. Töö taandus pelgalt bürokraatiaks.
Viido lisas, et keskkond tööl muutus ajapikku toksiliseks, ülemused ja kolleegid näisid omavahel võistlevat ning stress ja ebakindlus temas süvenesid. Tekkisid füüsilise tervise mured ning nõnda lõi kõikuma ka tulevik. Viido langes masendusse ja alkoholist sai tema lähedane sõber. "Hetkeks sain sellest leevendust, aga selgeid otsuseid see ju teha ei lasknud," märkis ta. Mees heitles vaimsete ja kehaliste hädadega kaks aastat ja murdis surnud ringist viimaks välja. "Üks teraapiline seanss oli vaimsele tervisele ikka ka vajalik," meenutas Viido, kes on nüüdseks uuel töökohal edukas ja rahul.
Need lood kõnelevad läbipõlemisest.
Ametlik definitsioon ja tõlgendused
Maailma terviseorganisatsioon (WHO) nimetab läbipõlemist sündroomiks, mis tekib kroonilisest tööga seotud maandamata stressist, lisades, et läbipõlemine on selline tööst kurnatus, millest ei ole võimalik nädalavahetuse ega paarinädalase puhkusega taastuda.
Nähtust uurinud Tartu ülikooli nõustamiskeskuse psühholoog Tõnu Jürjen selgitas lisaks, et see on tööstress, mis on pikka aega kestnud ja millega hakkama saamiseks pole leitud sobivat toimetulekuviisi. Et inimesed kipuvad läbipõlemiseks nimetama ka mureolukordi, mis tekivad väljaspool tööd, andis Jürjen terminoloogianõu.
"Analoogia pinnalt on seda küll kasutatud ka muudes valdkondades, kuid algselt, erialase terminina, tähistas see ikkagi tööspetsiifilist sündroomi," sõnas ta.
"On levinud arusaam, et läbipõlemine on miski, mis on normaalne ja käib tööeluga kaasas. Kuid see ei jää meist töö juurde maha, vaid tuleb kaasa koju, magamistuppa, laste mänguplatsile, poesabadesse ja liiklusummikutesse," märkis juhtimiskoolitaja Alar Ojastu. "Üks levinumaid ja lihtsamaid läbipõlemise põhjuseid on see, et inimene lihtsalt teeb liiga palju tööd."
Ka Tõnu Jürjen nimetas esimese läbipõlemise põhjusena liiga suurt töökoormust, ent lisas tumedasse nimekirja rohkemat. "Inimene vajab kontrollitunnet. Kui see väheneb ja tööl on tema kontrolli alt väljas ka see, mille üle võiks ta ise otsustada, hakkab läbipõlemisoht suurenema. Muidugi on sage põhjus ebapiisav tasu, mille alla kuuluvad ka tunnustus ja tänu. Nende kahanemisel väheneb pühendumine," kirjeldas Jürjens ohte.
Juhi roll on tähtsam, kui arvatakse
Emeriitprofessor Mare Teichmann, kauaaegne Tallinna tehnikaülikooli tööstuspsühholoogia instituudi direktor, kinnitas, et läbipõlemise vältimisel on oma roll ja vastutus nii töötajal kui ka juhil. Ta viitas töötervishoiu ja tööohutuse seaduse paragrahvile 91, mis kirjeldab psühhosotsiaalseid ohutegureid, ja tööandja nendega seotud kohustustele, milleks muu hulgas on optimeerida töökoormust ja parandada ettevõtte psühhosotsiaalset töökeskkonda.
Ent Alar Ojastu on veendunud, et juhil on töötaja läbipõlemise korral suurem vastutus kui töötajal endal. "Parimad juhid positsioneerivad iga meeskonnaliikme nii, et nad saaksid veeta suurema osa ajast oma tugevusi rakendades," selgitas ta. Sel teemal hulga koolitusi korraldanud Ojastu võttis juhi ülesanded selle valdkonna puhul kokku lühidalt.
"Juhil tuleb keskenduda inimestele. Õppida neid tundma ning panna koos nendega paika vastastikused ootused ja prioriteedid, et kõik teaksid, mida ja miks nad teevad. Veel tuleb vabastada töötajad tarbetust stressist," lausus Ojastu ja lisas, et siin peab ta silmas töötingimusi, mis soodustaksid töötegemist, ning vastavate takistuste kõrvaldamist. "Juht peab aitama inimestel tunda end väärtustatuna," jätkas koolitaja. "Küsima nende arvamust ja tunnustama nende panust."
Teooriat on palju. Kuid väga palju on ka inimesi, kes tunnevad end ära Tiia ja Viido kirjeldatus, aga ei tea, mida teha, sest pelgalt tööpäeva lõpus töömõtete peast heitmisest pole abi.
Vaimse tervise kohta teavet jagavatel veebilehtedel on küll kirjas soovitusi teha töös pikemaajaline paus või alandada koormust, aga see pole ju ometi nii lihtne. Inimesel ei ole võimalik astuda tööst pausiks kõrvale ega tihti ka vähendada töökoormust, sest raha tuleb teenida. Abinõuna pakutav töökohavahetus pole samuti mingi lahendus, võttes arvesse kitsikust tööturul.
Kuna psühholoogi ja psühhiaatri juurde jutule pääseda on pahatihti väga aeganõudev, on lihtsam alustada perearstist.
Vestlusest perearstiga võib olla suur abi
"Läbipõlemise korral on see tõesti sageli esimene kontakt," kinnitas perearst Kersti Veidrik. "On neid, kes teavad, millest häda on tekkinud, kuid ka neid, kes ei saa aru, mis ja miks toimub. Laseme inimesel rääkida oma muredest ja hirmudest, esitada küsimusi."
Veidrik tunnistas, et tihti ongi inimesel puudu just kuulajast, kes ei arvusta, ei halvusta ega anna hinnanguid. Rääkides võib inimene saada ka selgeks, miks ta läbi põles. Lisaks on perearstidel abiks testid vaimse tervise hindamiseks.
Sealt edasi on koostöös perearstiga võimalusi palju. "Saame arutada, mida on võimalik muuta tööl või kodus, kas inimene vajab puhkust või abi või on vaja kohe ka ravimid välja kirjutada. Sageli alustame antidepressantraviga ja jälgime tervise edasist olukorda," rääkis Kersti Veidrik ja lisas, et näiteks Rakvere tervisekeskuses on ka vaimse tervise õde, spetsialist, kelle juurde saavad perearstid inimese üsna kiiresti saata, vajadusel mitu korda.
Kuid doktor Veidriku sõnul on tõde seegi, et arstid ise põlevad suure töökoormuse tõttu päris tihti läbi.
Läbipõlemise etapid ja ennetamine Tõnu Jürjens Tartu ülikooli nõustamispsühholoog
Etapid
1. Inimene on tööpäeva lõpuks vaimselt väsinud ja pinges. Teda painab tunne, et ta ei suuda oma tööülesannetega sammu pidada, ja mõtted järgmisest tööpäevast on peamiselt ebameeldivad.
2. Tekib tüdimus ja üldine rahulolematus oma tööga. Tavaliselt kaasnevad sellega ärrituvus, agressiivsus, ärevus või kurvameelsus.
3. Sümptomid on muutunud krooniliseks ja tekkinud on suur risk füüsilise või vaimse tervise häirete väljakujunemiseks. Kaasneda võivad sõltuvusainete kuritarvitamine ja probleemid isiklikes suhetes.
Ennetamine
Sea esmatähtsaks enesehoid. Selgita välja, mis aitab sul end laadida, ja alusta seda tegevust.
Muuda vaatenurka. Mõtle läbi, mis on sinu kontrolli all ja mis mitte. Võta vastutus selle eest, mida saad muuta, ning loobu energia kulutamisest mittemuudetavale. Mõtle läbi, mis on su elus ja töös tegelikult oluline ning mis mitte. Seejärel kuluta piisavalt aega olulisele ja loobu vähem tähtsast.
Tõmba töö ja eraelu vahele piir. Ära loe töökirju väljaspool tööaega ning pereliikmetega aega veetes keskendu neile ja unusta töömõtted.