Vaade: õpetaja võib tekitada ala vastu huvi, kuid ka jälke mälestusi

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Ilm mängib viimasel ajal mäkra: kord on lumeuputus, siis läheb sulale. Kolmapäeval oli maa veel valge ja koolilaps kiitis suusatundi. Eks kindlasti mängib rolli ka hiljuti soetatud uus komplekt suuski. Aga tõesti. On ju tõeline rõõm mööda lumist rada suuskadele valu anda.

Põhikooli ajal meil kooli juures suusaradu ei olnud ning sõitsime näiteks staadionil. Kehalise kasvatuse õpetaja märkis, et Merlyl segavad suusad jooksmist.

Gümnaasiumis läksin rajale oma armsate kollase kirjaga Visudega. Väike-Maarja gümnaasiumi õpilastel on selle poolest hästi vedanud, et mõne kilomeetri kaugusel asuvad Ebavere suusarajad.

Minu aastakäigu tüdrukutel vedas siiski veidi vähem, sest õpetaja ei lubanud Ebaveresse transporti organiseerida ja luges suuskadega üle põllu rühkimist samuti kehalise kasvatuse tunni osaks. Poisid sõitsid rõõmsasti bussiga Ebaverre, panid mäe all suusad jalga ning said terve tunni heal rajal suusatamist nautida. Tüdrukute tund algas aga juba kooli juurest. Esmalt suusatasime mööda tänavaid põlluni ja sumpasime üle põllu radadeni. Mitu korda tuli ületada sõiduteed ning suusad olid juba mõne tunniga alt nii ära kriimustatud, et isegi mäest laskudes tuli juba poolel nõlval hakata keppidega hoogu andma.

Kas liikumisõpetuse tunni mõte ei ole anda lapsele võimalust erinevaid alasid proovida ja julgustada last ka vabal ajal sportima? Kui õpetaja sunnib lapsi suuskadel mööda kõrrepõldu sõitma, siis see kindlasti ei tekita suusatamise kui ala vastu huvi.

Tore, kui tänapäeval õpetaja vaatab õue ning teeb plaani vastavalt ilmale. Kui suusailma pole, jäisel rajal loksuvad lained ja männikäbid piiluvad vastu, ei ole vahest kõige parem idee suusatama minna. Heitliku ilma vahele sattuvate heade suusaolude korral võiks ju kiirelt kasvõi tunniplaanis muudatuse teha ning korraldada suusapäeva, kus korralikult lustida. Mõnus start liikumisõpetuse tunnis sillutab teed harrastusspordile.