Kas tehisaru jätab tõlkijad nälga?

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Tehisaru (AI) nõuab tohutuid arvutusvõimsusi, mis kulutavad palju energiat. See on sama ablas nagu krüpto «kaevandamine», kuid esmapilgul palju kasulikum. AI peaks tegema vaimse töö kergemaks, nagu omal ajal mehhaniseeriti mootorite abil füüsiline töö, aga paljud võivad tööst hoopis ilma jääda. On koostatud nimekirju elukutsetest, mida AI ohustab, näiteks programmeerija, raamatupidaja ning isegi ajakirjanik.

Nagu teisedki valgekraed, nii on ka tõlkijad arvutist palju kasu saanud. Tekstitöötlus – isegi algelise programmiga – teeb iga kirjatöö kiiremaks ja kergemaks kui pastakas või kirjutusmasin. Info otsimine internetist on kiirem ja mugavam kui sõnaraamatute ja entsüklopeediate lappamine. Vanasti tuli kodus puuduvaid teatmeteoseid kasutada teaduslikus raamatukogus, mistõttu nõudlikku vaimset tööd sai teha ainult suurlinnas. Järgmine samm oli tõlkemälutarkvara (TM) kasutuselevõtt. Sellel alal on kõvad tegijad Trados, memoQ ja Phrase.

Teine on muide Ungari ja kolmas Tšehhi päritolu. Kolmas samm oli revolutsioon masintõlkes (MT). Kui varasemad masintõlkesüsteemid olid lõbustavad lelud, siis nüüdisaegne tehisnärvivõrkudel ehk neurovõrkudel põhinev MT, mis on ju samuti tehisaru rakendusala, kipub juba tõlkijate rahakoti kallale. Nad degradeeritakse järeltoimetajateks, kes pole enam meistrid ehk professionaalid, vaid liinitöölised. Tähtajad lühenevad ja tasu väheneb. Kliendile hea uudis, profile halb.