Kolumn. lugu ajavarastest

Teet Suur. Foto: Teet Suur

Sõber Saksamaalt kirjutas, et kustutas oma konto sotsiaalvõrgustikust just seepärast, et see varastab märkamatult aega. See, kuidas telefoniekraan aega valitseb, tuletab talle meelde tema lemmikraamatut pealkirjaga «Momo», mis väga hästi iseloomustab tänapäeva ühiskonda.

Mulgi tekkis raamatu vastu huvi ja nii seadsin sammud raamatukogu poole. Selgus, et ­Michael Ende (1929–1995) oli üks edukamaid Saksa laste- ja noorsookirjanikke, kelle raamatuid on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja trükitud üle 30 miljoni eksemplari. Itaalias kirjutatud ja 1974. aastal avaldatud muinasjutt-romaan «Momo» on kirjaniku üks menukamaid teoseid ja iga sakslase raamaturiiulis aukohal. Raamatut «Momo» ei tasu segi ajada pea kümme aastat tagasi internetis levinud ja lastele suunatud hirmukampaaniaga, kus samuti oli tegelase nimi Momo.

Kuid millest räägib see raamat, mis praegu on taas nii päevakajaline? Raamat jutustab tüdrukust, kes elab linna piiril mahajäetud amfiteatris. Tal on imeline oskus kuulata inimesi: tema läheduses muutuvad murekoormad kergemaks, lahkhelid lahenevad ja fantaasia saab tiivad. Probleemid on ju samad, millele praegugi inimesed lahendusi otsivad. Kuid raamatus satub Momo maailm ohtu, kui linna saabuvad hallide kaabudega härrad, kes pakuvad linnaelanikele soodsat võimalust hoida oma aega nende Aja hoiukassas.