/nginx/o/2025/01/29/16621344t1h0213.jpg)
Täna algav eesti raamatu aasta, millega tähistame eestikeelse raamatu ning eesti kirjakeele 500. aastapäeva, annab impulsi senisest sagedamini haarata raamat ja mõnuga lugeda. Teisalt ajendab alanud aasta mõtisklema, kui oluline on meile rahva ja rahvusena omakeelne kirjasõna.
Et saame mõtted koguda eestikeelsetesse teostesse, avaldada proosat ja luulet, filosoofilisi traktaate ja teadusartikleid. Kirjasõna on juurelement, põhjade põhi, millele toetub meie vaimujõud ning mille toel ajab võrseid rahvusmõte. Meie haldjakeelne kirjandus kui omanäoline killuke globaalses kirjandus- ja mõtteilmas aitab hoida eestlase identiteeti ja seada olemise fookust.
On üks väga oluline punkt, mida raamatutest rääkides märkimata jätta ei tohi. See on kõnelemine ja kirjutamine, mille tarvis annab oskused just lugemine. Ning nüüdsel ajal, mil raamatulehtede asemel vaadatakse ekraane ning pikkade tekstide asemel loetakse vaid pealkirju, vestlusi või uudiseid, on kõne- ja kirjaoskus ju hävinguteel. Mitte miski muu kui just heade tekstide lugemine ei kujunda inimese mitmekesist ja ilusat sõnavara ega õpeta korralikku sõnade seadmise kunsti.
Eeskuju ning tõuge lugemiseks peaks lapsele tulema kodust. Koolist saab hariduse, raamatute lugemisest harituse ja silmaringi. Paraku loevad eestlased vähem kui varem ja mõnel meist pole isegi häbi tunnistada, et ta raamatuid ei loe.
Raamatud pole ainult nohikutele. Või kui mõne arvates on, siis pigem olla nohik kui tegelane, kelle silmaring ulatub lähima metsatukani ja sõnavara piirdub ka umbes 30 väljendiga nagu «12 tooli» Ellotška Štšukinal.
Näiteks on teada, et renessansi tuntuim näitekirjanik William Shakespeare kasutas oma töödes 24 000 sõna. See näitab ühe sõnarikka inimese aktiivse sõnavara suurust, mis on alati palju väiksem kui inimese passiivne sõnavara. Milline õnn, et raamatud ei ole luku taga ja igaüks saab lugedes sõnavara laiendada.