Repliik: vabandust, härra prefekt

Kevin Volter. Foto: Ain Liiva

Vahel juhtub selliseid asju, et tahaks häbist maa alla vajuda. Olin mina ühes toidupoes parasjagu ringi käimas, ja kuna töö oli kogu aja ära võtnud ja süüa polnud saanud, olin üsna hangry (hungry and angry, näljas ja vihane).

Soojaletist kiire näljakustutus käes, kõmpisin edasi, kuniks kuulsin ühe vastu liikuva kogu poolt «Tere!».

Aga kes teab seda ülevoolavat näljatunnet, mis silmade eest mustaks võtab, see teab ka seda, et aju konkreetsel hetkel hästi ei tööta. Mõttes mõlkus vaid soe söök, mis õige pea makku jõuaks. Tõstsin korra teretaja suunas pilgu, pobisesin üsna vihaselt tere vastu ja tormasin edasi. Alles saialeti ees lõi pea selgeks ja sain aru, et tervitaja oli hea koostööpartner, Ida prefekt Tarvo Kruup.

Koju sõites oli ikka päris häbi, et nii mühaklikult teisele vastu pobisesin. Siit moraal: sööge korralikult, sest muidu võib meeltesegaduses midagi tähtsat märkamata jääda. Poes kulub vähem raha ka kui täis kõhuga minna.