Raamatuaasta saab alguse – mis raamatud on meile aegade jooksul olulised olnud?

Eno Raud "Sipsik". Foto: Erakogu

Sel aastal möödub 500 aastat esimese teadaoleva eestikeelse trükise ilmumisest, tänasel eesti kirjanduse päeval saab alguse eesti raamatu aasta – aasta, mille jooksul tähistatakse mitmesuguste ettevõtmistega eestikeelse raamatu ning eesti kirjakeele suurt sünnipäeva. Pidupäeva auks tutvustavad omale armsaid raamatuid ja jagavad nendega seonduvaid mälestusi mõned raamatukoid nii Virumaa Teatajast kui ka mujalt.

Eesti kirjanduse kõrvale mahub autoreid ka laiast maailmast.

Maris Pruuli raamatute autor, purjelaeva Admiral Bellingshausen pootsman

Maris Pruuli. Foto: Erakogu

Lugesin lapsena palju tõlkekirjandust, «Seiklusjutte maalt ja merelt» oli kindlasti minu lemmiksari. Musketäride kõik osad lugesin täiesti kapsaks. Vanaisa tegi mulle maal kepphobuse, millel olid takust saba ja lakk ning jänesenahkne sadul. Paar suve kappasin ringi küll «Peata ratsaniku», küll musketäride lugude tegelastena.

Eesti autorite raamatutest meenub kohe Eno Raua «Peep ja sõnad». See oli eriline, sest oli esimene raamat, mille ma ise läbi lugesin. Küll oli alguses pusimist, aga see võidukas tunne, kui tagumise kaaneni jõudsin, on siiani meeles. Eno Raua «Sipsik» koos Edgar Valteri illustratsioonidega oli ja on lemmik. Lastel ärkavad ju ellu ka plastiliinist loomad ja kaisukarud, seega oli Sipsik minu jaoks väga normaalne nähtus. Loen seda nüüd juba ette oma lapselastele. Aino Perviku «Kunksmoori» lugesin palju kordi, selles oli nii palju soojust ja seletamatut igatsust. Praeguseks kujutan juba täiesti realistlikult ette, kuidas oma koduse kapten Trummi kaasa võtan ja Emmeliinena suure kollase õhupalliga teele asun. Või siis hoopis mõne purjekaga. Siis tulid Eno Raua «Naksitrallid». Praegu neid raamatuid ritta pannes avastasin, et suure osa minu lapsepõlve lemmikraamatute pildid on joonistanud Edgar Valter. Ta lõi oma piltidega eriliselt helge õhustiku, mis oli osa mu lapsepõlvest.

Täiskasvanuks saamine algas Tartu ülikoolis, kus tulevased võõrfiloloogid lugesid virnade kaupa ja enamasti väga head maailmakirjandust, eks iga raamat vormis meid natuke. Praegu riiuli ees seistes jäi mulle aga kätte hoopis 1979. aastal välja antud brošüür, mille järgi Tartus Miina Härma koolis toona lootusetult ligipääsmatut Londonit tundma õppima hakkasime. Me teadsime kooli lõpuks peast iga viimast kui Londoni nurgatagust ja ajaloolist paika koos nende lugudega ja – oh, kuidas oleks minna tahtnud! Mäletan täpselt, et kui 2019. aastal meie oma laevaga mööda Thamesi jõge Londonisse sisse purjetasime ja Tower Bridge’i all otsad kaisse andsime, meenus eredalt just see raamatuke ja raudse eesriide tagune igatsus. Muidugi olin selleks ajaks juba mitmel korral Londonis käinud, aga merd ja jõge mööda tulemine oli veelgi erilisem. Küll ikka vabadus minna, kuhu iganes soovid, maitseb hea!