/nginx/o/2025/01/30/16623787t1hfe31.jpg)
Inimene läheb doonoriks vaid siirast soovist teisi aidata. Kui oled doonoritoolist püsti tõusnud ja 400 grammi võrra kergemana suupistelaua ääres mahla rüüpad, võib enesetunne olla veidi võbelev. Olemine on siiski suurepärane, sest äkki õnnestub tänu väikest kotikest täitvale verele päästa kellegi elu.
Doonoriks minema ei motiveeri rahaline kasu. Raha vereloovutuse järel ei pakutagi. Küll saab pärast vereloovutust laualt valida väikese sümboolse kingituse. Mõnel hakkajal doonoril on terve köögikapipealne näiteks punaseid doonorikruuse täis. Meenub ka tore punane müts kirjaga «Veri good».
Verd paneb loovutama missioonitunne. Sageli on taustaks ka perekondlik traditsioon. Kui vanemad on juba käinud, siis miks mitte isegi minna, anda oma panus, et kellegi olukorda kergendada.
Verekeskuse andmetel vajavad kümned inimesed Eesti haiglates iga päev doonoriverd. Seda kasutatakse rasketel operatsioonidel ja sünnitustel ning patsientide raviks vähi- ja maksahaiguste, verejooksu, raske trauma, aneemia, leukeemia, põletuste ja paljude teiste probleemide puhul.
Me ei tea kunagi, millal ise võime doonoriverd vajada. Võib juhtuda, et satume liiklusõnnetusse või haigestume raskesse haigusesse, mille korral on lahenduseks tunde kestev operatsioon, mille käigus patsient võib vajada liitreid verd.
Doonoriks saamine on nüüdisajal mugavam kui kunagi varem. Verekeskus sõidab oma bussiga ise kohale. Kas siis kultuurimajja, rahvamajja või seltsimajja. Sõbralikult kontrollitakse üle doonori andmed, palutakse end lamamistoolile sisse seada. Süstlatorge tekitab vaid hetkelise valuaistingu.
Seda suurem on kergendus pärast vere loovutamist. Võib hammustada küpsist ja teiste doonoritega juttu ajada. Nii mõnigi neist on verd loovutanud juba kümneid kordi. Lääne-Virumaa rekorddoonoritel on selja taga isegi üle saja loovutuse. Ikka ja jälle tullakse, kui verekeskus kutsub, sest nii on õige.