Kolumn: saamatuna saatkonnas

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Saatkonnad on kummalised paigad, killukesed kodumaad keset võõrast ilma. Kui just pole vaja dokumente kätte saada, satub neisse pigem erandkorras, milleks on kas valimised, pidu või kriis. Kogemata olen kogenud kõiki neist.

Paar aastat tagasi saatsin oma sõpra Tšiili saatkonnas Helsingis. Tšiillased on küll jahedavõitu rahvas, kuid erinevalt eestlastest nad teineteist välismaal ei pelga. Ukse taga oma rahvahääletuse järge oodates oli hea aeg muljetada võõra maa elust ja olust. Peagi saabus emalik konsulaartöötaja, kes oma tuulepäised lapsed koridori pealt kokku korjas ja hääletama talutas.

Naabrilapsena küsisin luba tualetti minna ja tabasin end huvitavalt mõttelt. Saatkond asus teisel korrusel, ja kui sellealune maa kehtib juriidiliselt oma riigi territooriumina, siis mida see tähendab saatkonna all elavatele naabritele? Saavad nad öelda, et elavad Tšiili all Helsingis? Ilmselt on vastus üsna proosaline, kuid mõnikord võib meelelahutuslikel põhjustel jätta selle leidmata.